EKSAM Flashcards
(41 cards)
Millised on keskkonnaprobleemide olemuslikud tunnused?
Teaduslik ebakindlus keskkonnaprobleemide tekkimise tõenäosuse, iseloomu ja ulatuse osas;
Probleem seisneb selles, kuidas on üldse võimalik hinnata valitud keskkonnameetmete proportsionaalsust ebamäärases olukorras, kui probleemiga seonduvad pikaajalised tagajärjed ei ole selgesti ennustatavad. Lahenduseks probleemile on tõendamiskoormise ümberasetamine arendajatele või keskkonna kasutajatele. Nt GMO keskkonda viimise regulatsioon - GMO tootja peab lisama taotlusele riskianalüüsi. Selle eesmärk on vähendada teadusliku ebakindluse astet ja hõlbustada riskide arvestamist loamenetluses.
hajureostus, st reostus ei tulene kindlast konkreetsest allikast;
Enamasti kasutatakse seda mõistet veekogu või põhjaveekihi reostumisel, aga ka pinnase ja õhu puhul. Hajureostuse puhul tuleb seda kontrollida paljude allikate koosmõjus.
kahju pöördumatus ja korvamatus, kuna juba hävinenud keskkonda ei saa taastada;
Kahjustatud keskkonnaväärtuste taastamine ei ole kas üldse võimalik või on see liialt kulukas. Mõju: võimaliku kahju korvamatuse puhul on õigustatud koormavad keskkonnakaitse meetmed kuni tegevuse keelustamiseni välja.
piiriülesus
Piiriülese mõju korral allub keskkonnameetmete rakendamine mitte üksnes riigisisese õiguse, vaid ka rahvusvahelise õiguse normidele. Rahvusvahelise tavaõiguse kohaselt võib riigil olla õigus nõuda teiselt riigilt keskkonnaalaste meetmete võtmist, et ära hoida keskkonnaohtlikust tegevusest tekkida võivad kahju oma jurisdiktsiooni all olevatel aladel või isikutele.
tagajärjed võivad ilmneda pika aja jooksul.
Põhjused: 1. keskkonda mõjutava tegevuse mõju on tihti pika toimega. 2. ka kõige tänapäevasemad teadmised ei ole sageli küllaldased selleks, et kahjuliku mõju teadvustada või mõõta.
Olulisemad tänapäeva keskkonnaprobleemid on:
1. Kliimamuutused. Selle tagajärjeks on polaarjää sulamine, üleujutused, kliimapõgenikud. Üleilmselt on eesmärgiks seatud viia kasvuhoonegaaside tase atmosfääris sellisele tasemele, mis ei põhjusta looduslikult taustast erinevaid kliimamuutusi.
2. Loodus ja looduslik mitmekesisus - probleemiks on unikaalsete ressursside kadu.
3. Osoonkihi hõrenemine
4. Ookeanide saastumine - keemikalid, õli, nafta jne
5. Loodusvarade ebasäästlik kasutamine
6. Keskkond ja inimtervis
Millised on keskkonnaalase õigusliku regulatsiooni lähtealused?
Loodusseadustega arvestamine ehk interdistsiplinaarne lähenemine (lähtekaalutlusteks loodusteaduslike uuringute tulemused). Sh arvestamine, et keskkonnaelementide omavahelised seosed on keerukad ja vastastikused ning nende osas esineb suurem või väiksem teaduslik ebaselgus. Tuleb ka silmas pidada keskkonna terviklikkust, kuna meede, mis võib ühele elemendile (nt õhule) hästi mõjuda, võib laastavalt mõjuda teisele elemendile (nt veele).
Ökoloogia ja teiste loodusteaduse harude märgatav mõju keskkonnaalase õigusliku kontrolli süsteemile – selle abil ennustatakse, tuvastatakse ja ennetatakse keskkonnakahjusid. Lisaks legitimeerib loodusteadus keskkonnaalast regulatsiooni.
………………
Keskkonnaõigusel on rida spetsiifilisi lähtealuseid, mis eristavad seda mitmetest teistest õiguslikest distsipliinidest. Need on loodusseadustega arvestamine ja sellest tulenev interdistsiplinaarne lähenemine ning ökoloogia ja teiste loodusteaduste harude märgitav mõju.
Keskkonnaõigus kui õigussüsteemi osa lähtub ennekõike õigusteaduse seadustest ja õigussüsteemi elementide vastastikusest toimest. Keskkonnapoliitika üks olulisemaid lähtealuseid on objektiivsed loodusseadused, mida uurivad bioloogia, keemia, füüsika jt loodusteadused.
Keskkonnaõiguses on peamiseks tõendusmaterjaliks loodusteaduslike uuringute tulemused, sh teaduslikel alustel põhineva keskkonnaseire tulemused. Nt kahju tuvastamine keskkonnaalase vastutuse korral.
Keskkonna terviklikkus on samuti selline objektiivse maailma asjaolu, mida peab arvesse võtma õiguslikus regulatsioonis.
Loodusteaduste märgatav mõju keskkonnaõigusele on seega tingitud esiteks sellest, et teaduse abil identifitseeritakse need ökoloogised probleemid, millele keskkonnaalases õiguslikus regulatsioonis tuleb reageerida. Teiseks, vaid teaduste poolt kogutud informatsioon võimaldab mõista ökoloogilise kriisi võimalikke tagajärgi ja välja pakkuda meetmeid nende vältimiseks või vähendamiseks.
Ökosüsteemipõhine lähenemine. Põhineb ideel, et ökosüsteemi soodus seisund ei ole oluline mitte üksnes looduskeskkonna normaalse toimimise seisukohast, vaid sellest oleneb suurel määral ka ühiskonna heaolu säilitamine ja areng. Seos on vastastikune - inimtegevus avaldab mõju ökosüsteemile ja vastupidi.
Keskkonnaelemente iseloomustavad keerukad omavahelised seosed ja vastastikune toime, mis omakorda on tihti varjatud suurema või väiksema teadusliku ebakindlusega.
Tuginemine teaduslikele argumentidele annab keskkonnaalastele normidele vajaliku legitiimsuse ning on ka meetmete proportsionaalsuse hindamisel oluliseks mõõdupuuks.
Kirjeldage keskkonnaõiguse kehtivusala (tinglik jaotus kolmeks).
I Klassikaline keskkonnaõigus – vee-, välisõhu-, jäätmete- ja kiirgusalased regulatsioonid; keskkonnaload, seired, keskkonnamõju hindamine, keskkonnatasud jne
II Looduskaitse – looduse säilimise kaalutlusel alade kaitse alla võtmine ning kaitse alla võetud isendite ja liikidega seotud regulatsioon
III Loodusressursside kasutamise ja kaitse reguleerimine – jahi-, kalapüügi-, metsa-, maapõue- ning maavaradealane regulatsioon -
Valdkonna regulatsioonis ei domineeri tihti mitte keskkonnaalased kaalutlused, vaid majanduslikud.
Millised on keskkonnaõiguse põhieesmärgid?
1. Keskkonnahäiringute vähendamine võimalikult suures ulatuses, et kaitsta keskkonda, inimese tervist, heaolu ja vara ning kultuuripärandit
Keskkonnahäiringute puhul ei ole saetud eesmärgiks nende täielikku ja tingimusteta ärahoidmist, kuna inimühiskonna toimimine ja heaolu kasvatamine ei ole paraku võimalik ilma keskkonnale teatava negatiivse mõju avaldamiseta. Seetõttu tuleb eesmärgi saavutamiseks vähendada keskkonnahäiringuid võimalikult suures ulatuses ja arvestada ka keskkonnaalaste kaalutlustega konkureerivate muude, ennekõike majanduslike ja sotsiaalsete huvide ja õigushüvedega.
2. Säästva arengu edendamine
Säästva arengu põhimõte tähendab seda, et keskkonnaväärtusi peab kaitsma ja kokkuhoidlikult kasutama ka tulevaste põlvkondade huvi silmas pidades. Säästva arengu põhimõte tähendab ka seda, et lisaks majanduslikele ja sotsiaalsetele kaalutlustele arvestatakse kõigi tegevuste juures ka keskkonnaga - keskkonna kaalutluste arvesse võtmine kõigis elu valdkondades-.
3. Loodusliku mitmekesisuse säilimine ja kaitse
Loodusväärtusi tuleb selle sätte alusel kaitsta ka nende iseväärtuse seisukohast. Looduse iseväärtuse kaitse tähendab näiteks selliste liikide ja elupaikade hoidu ja seisundi parandamist, millel puudub inimese jaoks otsene utilitaarne väärtus.
4. Keskkonna hea seisundi tagamine
hea seisundi hoidmine ja halva seisundi parendamine.
5. Keskkonnale kahju tekitamise vältimine ja keskkonnale tekitatud kahju heastamine
Arvestades seda, et tihtipeale on keskkonnakahjud pöördumatud, on keskkonnakahju heastamine teisene eesmärk. Primaarseks on vältida kahju tekkimist.
Nt keskkonnavastutuse seadus. Heastamine tähendab mitte rikutud keskkonna väärtuse hüvitamist rahas, vaid ennekõike endise olukorra ennistamist, puhastamist, taastamist jne.
Milliste aspektidega tuleb arvestada keskkonna mõiste määratlemisel?
Olenevalt eesmärkidest, mida selle mõiste defineerimisel silmas peetakse, võib tulemuseks saadud määratlused jagada kaheks - loodusteaduslikud ja legaaldefintsioonid.
Loodusteaduslikud definitsioonid – keskkond kujutab endast väga keerulist, mitmetahulisi sisemisi seoseid omavat asjaolude ja objektide kompleksi; keskkond määrab lõppkokkuvõttes ära organismide, sh inimese eksisteerimisvormid ja ellujäämise
Legaaldefinitsioonid – kas arvesse läheb üksnes looduskeskkond või ka linnakeskkond jne
Lõppkokkuvõttes on keskkonna defineerimine praktiliselt võimatu ning seega jääb selle piiritlemine suuresti igakordse otsustamise küsimuseks ja kokkuleppeliseks.
Mida tähendab KeÜS §-s 1 nimetatud säästva arengu põhimõte ja millist tähtsust see omab KeÜS-is sätestatud keskkonnaõiguse põhimõtete tõlgendamisel?
Säästva arengu põhimõte tähendab, et keskkonnaväärtusi tuleb kasutada ja kaitsta viisil, mis arvestab tulevaste põlvedega (pika perspektiiviga). Keskkonna kaitset tuleb silmas pidada majanduse arendamisel, et majanduslikud eesmärgid ei oleks (alati) keskkonnaväärtustest eespool ning et ka tulevastel põlvedel oleks võimalik keskkonda kasutada. Kõikide eluvaldkondade areng tuleb muuta keskkonnasõbralikumaks. See aga ei tähenda, et keskkonnakaalutlused oleksid muudest kaalutlustest prioriteetsemad.
Kõige tihedamalt on see seotud lõimumispõhimõttega, mis näeb ette, et keskkonnakaalutlustega tuleb arvestada kõigis eluvaldkondades. Säästeva arengu põhimõte, aga ütleb, et keskkonnakaalutlused ei ole prioriteetsemad kui muud kaalutlused. Juhul kui üht eesmärki on võimalik saavutada mitmel moel, kallutab lõimimispõhimõte valiku selle variandi suunas, mis vastab enim keskkonnakaitse eesmärkidele ja põhimõtetele. Säästva arengu idee kohustab püüdlema majanduskasvu ja sotsiaalse arengu poole loovate ning uuenduslike meetodite abil. Selle asemel, et keskenduda lühiajaliselt kõige kasumlikumatele lahendustele, tuleb otsida variante, mis oleksid pikemas perspektiivis kasulikud nii keskkonna kui ka majandusliku ja sotsiaalse arengu seisukohalt.
Kõrgetasemelise kaitsega on seotud, kuna kõrgetasemeline ja terviklik kaitse on vajalik keskkonnaväärtuste pikaajaliseks säilimiseks. Vältimis- ja ettevaatuspõhimõtted aitavad keskkonda säästa ja säilitada, samas nendes esinevad erandid, mis mõningatel juhtudel lubavad põhimõttest kõrvale kalduda, aitavad tagada vajaliku arengu toimimist. Ettevaatuspõhimõte üldiselt on selline, mis võimaldab tegevustel toimuda, kuid käsib keskkonnaga arvestada. Saastaja maksab näeb ette, et need kes rohkem kahjustavad peavad ka rohkem maksma.
Kas säästva arengu põhimõte on Eesti õiguses õiguspõhimõte? Põhjendage.
Keskkonnapoliitika põhimõttena on tulevaste põlvkondadega arvestamine kahtlemata asjakohane. Õiguses aga jääb see põhimõte siiski suhteliselt üldsõnaliseks ja deklaratiivseks.
Säästva arengu põhimõte ei ole KeÜS-is õiguspõhimõttena küll sõnastatud, aga kaudsed viited sellele tulenevad KeÜS §-st 1, mis sätestab seaduse eesmärgina säästva arengu edendamise,
KeÜS §-st 9, mis käsitleb lõimimispõhimõtet ja sätestab, et keskkonnakaitse kõrget taset tagavate kaalutluste arvesse võtmine on vajalik säästva arengu tagamiseks.
Samuti on KeÜS §-s 13 sätestatud loodusvarade säästliku kasutamise põhimõte. Ka eriosas ehk looduskaitseseaduses on sätestatud, et looduse kaitsel lähtutakse tasakaalustatud ja säästva arengu põhimõtetest. Järelikult kuigi õiguspõhimõttena otsesõnu ei ole säästva arengu põhimõtet KeÜS-is sõnastatud võiks seda siiski koosmõjus erinevate sätetega pidada Eesti õiguses õiguspõhimõtteks, millest tuleb lähtuda.
Millised on keskkonnahäiringu mõiste olulised tunnused?
Inimtegevusega kaasnev vahetu või kaudne ebasoodne mõju keskkonnale, sh keskkonna kaudu toimiv mõju inimese tervisele, heaolule või varale või kultuuripärandile. Ka selline ebasoodne mõju, mis ei ületa arvulist normi või mis on arvulise normiga reguleerimata.
Kõige üldisem ebasoodsa keskkonnamõju mõiste, eristamata selle avaldumise vorme või intensiivsust. Tähistab igasugust ebasoodsat keskkonnamõju, v.a looduslikest protsessidest tingitud mõju.
Ei pea olema inimese tervisele kahjulik, vaid piisab ka ebamugavuste tekitamisest (nt hais, müra, valgusreostus).
Keskkonnahäiring võib olla arvult normi ületav, mitteületav või üldse arvulise normiga reguleerimata. Näiteks on keskkonnahäiring ka normi mitteületav, kuid pidev ja häiriv müra.
Arvulise normiga reguleerimata keskkonnahäiring võib olla näiteks hais, tolm, risustamine ja muud sarnased inimtegevusest lähtuvad mõjud, mis on otseselt piirnormidega reguleerimata, kuid faktiliselt häirivad.
Paljud keskkonnahäiringud on ühiskonna toimimise tagamiseks hädavajalikud ja neid tuleb paratamatult taluda, sest need kaasnevad igapäevase tegevusega. Keskkonnahäiringuid tuleb taluda, kui nende vähendamine ei ole mõistlike vahenditega teostatav, kui häiringu mõju keskkonnale ja inimesele on vähetähtis või kui seda häiringut tingib mingi muu ülekaalukas huvi ja selle tagamiseks ei ole teisi mõistlikke alternatiive.
Avage olulise keskkonnahäiringu mõiste ning loetlege olulise keskkonnahäiringu tunnused.
Ebasoodsa keskkonnamõju selline intensiivsus, mis olemuslikult ei ole tavaolukorras lubatav.
Loetelu on näitlik ning üksnes sellistest tunnustest, mille puhul keskkonnahäiringu olulisust eeldatakse, st võib olla ka muudel juhtudel.
Olulist keskkonnahäiringut eeldatakse, kui on ületatud keskkonna kvaliteedi piirväärtust, on põhjustatud saastatus, keskkonnakahju või oluline keskkonnamõju või oluline ebasoodne mõju Natura 2000 alale. Olenevalt konkreetse olukorra asjaoludest võib neid tunnuseid olla veelgi.
Kuigi nimetatud juhtudel olulise keskkonnahäiringu esinemist eeldatakse, on kohustatud isikul võimalik tõendada vastupidist. Nt saab näidata, et piirväärtuse ületamine on ajutine ja ei too mingit negatiivset mõju kaasa.
Võrrelge omavahel mõisteid keskkonnarisk ja keskkonnaoht. Milles seisneb nende sarnasus ja millises osas on need erinevad?
Keskkonnaohuga on tegemist siis, kui on piisav tõenäosus, et keskkonnahäiring tekib ning keskkonnahäiring on oluline. Keskkonnariskiga on tegemist olukorras, kus puudub üks või mõlemad keskkonnaohu tunnused. Keskkonnariski tagajärge või selle ulatust varjutab tihti teaduslik ebakindlus. Samuti on võimalik, et tagajärjeks on küll oluline keskkonnahäiring, kuid selle saabumise tõenäosus ei ole kuigi suur; või vastupidi, tagajärje saabumine on üsna tõenäoline, kuid tagajärjeks ei ole oluline keskkonnahäiring.
Mõlemad tähistavad nii negatiivse tagajärje saabumise tõenäosust kui ka selle tagajärje olulisust.
Keskkonnaohud vajavad üldjuhul vältimist ning keskkonnariskid vähendamist.
Vältimispõhimõtte kohaselt tuleb keskkonnaohtu vältida ning keskkonnaohtu või olulist keskkonnahäiringut tuleb taluda ainult erandjuhtudel. Ettevaatuspõhimõtte kohaselt tuleb keskkonnariski kohaste ettevaatusmeetmete võtmisega võimalikult suurel määral vähendada.
Keskkonnariski mõistet saab üldjuhul kasutada järgmistes olukordades:
- Tagajärje ulatus ja/või selle tekkimise tõenäosust varjutab teaduslik ebakindlus;
- Tagajärjeks võib küll olla oluline keskkonnahäiring, kuid selle tekkimine ei ole piisavalt tõenäoline;
- Tagajärje tekkimine on küll piisavalt tõenäoline, kuid tegemist ei ole olulise keskkonnahäiringuga;
- Ebasoodsa tagajärje tekkimine ei ole välistatud (ainult Natura hindamise kontekstis)
Võrrelge omavahel heite ja saastamise mõisteid. Milles seisneb nende sarnasus ja millises osas on need erinevad?
Heite mõiste väljendab heitmise tulemust, mitte protsessi (heitmist) ennast. Saastamine seevastu tähistab saastamise tegevust. Saastatus tähistab saastamise negatiivset tagajärge.
Heide on igasugune väljutatav aine, kiirgus, vibratsioon, soojus, valgus, lõhn, müra või energia, omamata seejuures negatiivset varjundit (ka hästilõhnav parfüüm on heide). Samas saastamisel ja saastatusel on selge negatiivne tähendus, kuna need räägivad keskkonnaohust ja -riskist ning õhu, vee või pinnase ebasoodsast mõjutamisest.
Heite väljutamine ei ole piiratud inimtegevusega, aga saastamine nõuab keskkonnaohtu või -riski ehk järelikult -häiringut mis on inimtegevuse tulemus.
Saastamine on heite väljutamine nii, et see põhjustab keskkonnaohu või -riski. Seega on tegemist väga seotud mõistetega. Mõlemad on seega seotud õhu, vee ja pinnasega ning sinna millegi väljutamisega/väljutatavusega.
Võrrelge omavahel heite piirväärtuse ja keskkonnakvaliteedi piirväärtuse mõisteid. Milles seisneb nende sarnasus ja millises osas on need erinevad?
Heite piirväärtus on konkreetselt seotud saastajatega ning kirjutab neile ette, millises vahemikus või alla mis näitaja peab väljutatav heide teatud ajavahemikus jääma. Need on kindlaks määratud konkreetsetele saastajatele väljastatud keskkonnalubades.
Keskkonnakvaliteedi piirväärtus iseloomustab kvaliteeti, millele konkreetne keskkonnaelement üldiselt vastama peab, seadmata seejuures piiranguid konkreetsetele saastajatele. Need piirid tulenevad seadustest, tihti EL määrustest.
Keskkonnakvaliteedi piiirväärtus on keskkonna keemilisele, füüsikalisele või bioloogilisele näitajale kehtestatud piirväärtus, mida ei tohi inimese tervise ja keskkonna kaitsmise huvides ületada (KeÜS § 7 lg 3). Ehk millistele kvaliteedinõuetele teatud keskonnaelement (tavaliselt õhk/vesi) peab vastama.
Heite piirväärtused aitavad üldjuhul tagada keskkonnakvaliteedi piirväärtustest kinni pidamist. Ehk heite piirväärtuse määramisel tuleb arvestada, et eri allikatest pärit heited kumulatiivselt ei ületa keskkonnakvaliteedi piirväärtust.
Sarnasused
- Tulenevad mingist õigusaktist (üld/üksik)
- Mingisugune standard, millele keskkond peab vastama, et oleks nõuetekohane
Erinevused
- Keskkonnakvaliteedi piirväärtuse ületamisel eeldatakse olulist keskkonnahäiringut
- Heite piirväärtus võib tuleneda üksikaktist (pigem vist keskkonnaluba siis nt),
keskkonnakvaliteedi piirväärtused üldjuhul EL õigus/muu üldakt
- Keskkonnakvaliteedi piirväärtus kehtib üksnes mingis piirkonnas
- Heite piirväärtus iseloomustab üksnes heidet konkreetse heiteallika suhtes.
Keskkonnakvaliteedi piirväärtus võib olla igasuguse keskkonnaelemendi
kvaliteedinõude kohta.
- Keskkonnakvaliteedipiirväärtus üksnes selline, mida ei tohi tervise ja keskkonna
kaitsmise huvides ületada.
Millised on käitaja ja käitise mõistete olulised tunnused?
Käitise puhul on oluline, et 1) tegemist on tehnilise üksusega, milles toimub tootmistegevus või sellega seotud tegevus ning 2) sellega kaasneb saastamine või saastus.
Siinkohal ei hõlma määratlemata õigusmõisted “tootmistegevus” ja “tehniline” ainult klassikalisi tööstusettevõtteid, vaid ka näiteks sadamaid ja kaevandusi. Selleks, et tegemist oleks käitisega, peab kaasnema saastamine või saastatus, mitte lihtsalt heite väljutamine. Ei hõlma ainult konkreetset hoonet
vaid kogu kompleksi.
Käitaja on isik, kes käitist käitab, seega on ka siin olulised käitise tunnused, kuid lisaks veel, et käitaja on isik, kes faktiliselt käitist kontrollib.
*Käitaja vastutab ka oma tegevuse keskkonnaalaste nõuete täitmise eest, mis kajastuvad eelkõige talle antud
keskkonnakaitselubades. Võib olla nii füüsiline kui ka juriidiline isik.
Käitise ja käitaja mõistete määratlemise peamine eesmärk on fokuseerida vastutus
keskkonnahäiringuid tekitava tootmisega otseselt või kaudselt seotud üksuse tehnilise ja funktsionaalse toimimise ja sellest tulenevalt ka keskkonnanõuete täitmise eest.
Milline on klassikaline ettevaatuspõhimõtte käsitlus ning millises osas erineb sellest Eesti õiguse kohane ettevaatuspõhimõte? Mida peab silmas pidama ettevaatuspõhimõtte rakendamisel Eesti õiguse kohaselt?
Klassikalises mõttes seostub ettevaatuspõhimõte teadusliku ebakindlusega, st õiguslik sekkumine on põhjendatud ka nendel juhtudel, kui keskkonnaprobleemi varjutab teaduslik ebakindlus. Seda kohaldatakse olukordades, kui ei ole lõpuni kindel, millist mõju ja kui suures ulatuses mingi tegevus keskkonnale avaldada võib. Küll aga peab teadus andma viiteid kaitstavate õigushüvede märkimisväärse kahjustamise võimalikkuse kohta.
Eesti õiguses on ettevaatuspõhimõte väga konkreetselt seotud keskkonnariski mõistega. Seega lisaks teaduslikule ebakindlusele tuleb Eesti õiguse kohaselt põhimõtet rakendada kõikidel juhtudel, kui tegemist on keskkonnariskiga, mis on laiem käsitlus, kui teadusliku ebakindluse puhul. Sh olukorrad, kus teaduslikku ebakindlust üldse ei esinegi (nt häiringu esinemine on piisavalt tõenäoline, kuid tegemist ei ole olulise keskkonnahäiringuga, või kui häiring on väike, kuid tõenäosus suur).
Ettevaatuspõhimõtte rakendamisel tuleb silmas pidada, et põhimõtte eesmärk ei ole tegevusi keelata. Tegevused on endiselt lubatud, kui võetakse asjakohaseid meetmeid keskkonnahäiringute vähendamiseks võimalikult suures ulatuses. Meetmete valikul tuleb arvestada proportsionaalsuse põhimõttega. Tegevust võib täielikult keelata üksnes siis kui puuduvad mõistlikud meetmed mõju vähendamiseks ja tegemist on esmatähtsa õigushüve kaitsega.
Ettevaatuspõhimõtte kohaldamise eeldused võivad tuleneda õigust loovatest aktidest, kui võivad ilmneda ka juhtumipõhisel hindamisel.
- Milline tähendus on mõistel keskkonnahäiring ettevaatus- ja vältimispõhimõtte sisustamisel?
Keskkonnahäiringu mõiste on oluline, kuna sellega on seotud keskkonnariski ja -ohu mõisted, mis on konkreetselt põhimõtete alusteks.
Ettevaatuspõhimõte – Keskkonnariski ehk vähendamist vajava keskkonnahäiringu tekkimise võimalikkust tuleb kohaste ettevaatusmeetmete võtmisega võimalikult suurel määral
vähendada.
Vältimispõhimõte – Keskkonnaohtu ehk olulise keskkonnahäiringu tekkimise piisavat tõenäosust tuleb vältida.
Seega (olulisel) keskkonnahäiringul mõlema põhimõtte puhul keskne tähendus. Nii selle olulisusel kui ka tekke tõenäosusel. Need põhimõtted väljendavad, et kuidas keskkonnahäiringutele tuleb reageerida. Teatud keskkonnahäiringuid tuleb ühiskonna
normaalse toimimise tagamiseks üldjuhul taluda, teatud häiringuid mõistlikus ulatuses vähendada ja on ka sellise intensiivsusega häiringuid, mida on mõistlik vältida.
Kirjeldage vältimispõhimõtet Eesti õiguses. Millega tuleb selle rakendamisel arvestada?
Vältimispõhimõte tähendab, et keskkonnaohtu tuleb vältida (KeÜS § 10).
Vältimispõhimõtet kohaldatakse keskkonnaohu puhul, st olukorras, kus olulise keskkonnahäiringu tekkimise tõenäosus on piisavalt suur. Sealjuures tuleb silmas pidada, et mida olulisem on tekkida võiv keskkonnahäiring, seda väiksem võib olla selle tõenäosuse piisavaks lugemise künnis. Põhjuslik seos tegevuse ja keskkonnale või inimtervisele avaldatava mõju vahel peab olema tõestatav.
Vältimispõhimõtte eeldused võivad tuleneda õigust loovatest aktidest või võivad ilmneda ka juhtumipõhisel hindamisel.
Samuti tuleb meeles pidada, et vältimispõhimõte ei ole absoluutne. Keskkonnaohtu tuleb taluda, kui tegevus on vajalik ülekaaluka huvi tõttu, sellele puuduvad mõistlikud alternatiivid ning keskkonnaohu vähendamiseks rakendatakse mõistlikke meetmeid.
Vältimispõhimõtte adressaadiks on haldusorganid ja kohtud. Vältimispõhimõtte otseseks adressaadiks ei ole eraõiguslikud isikud ning mõju neile on kaudne eelkõige läbi haldusorganite haldustegevuse.
Põhjendage, miks ei kasutata KeÜS-is tähistust „saastaja maksab“.
KeÜSis on väga konkreetselt ära defineeritud saastaja mõiste, mis on omakorda tihedalt seotud heite mõistega. Heide tähendab, aga üksnes õhku, vette või pinnasesse aine, kiirguse, soojuse, valguse, müra, energia vms väljutamist. Klassikaline saastaja maksab põhimõte näeb aga ette vastutuse palju laiema ringi tegevuste eest, mis ei ole seotud heitega (nt metsalangetamine). Seetõttu ei oleks sõnastus „saastaja maksab“ meie õiguskorras korrektne, kuna see kitsendaks põhimõtet liialt.
Põhjus, miks KeÜS ei kasuta tähistust “saastaja maksab” seisneb selles, et KeÜS § 7 lg 4
tähenduses tähistab saastamine niisugust heite väljutamist, millega kaasneb keskkonnaoht
või keskkonnarisk, seega sellist keskkonnale avaldatavat mõju, mida tuleb vältida või
vähendada. Mõiste “saastamine” on otseselt seotud heite mõistega, mis KeÜS § 7 lg 1 järgi
on õhku, vette või pinnasesse otseselt või kaudselt väljutatav aine, organism, energia,
kiirgus, vibratsioon, soojus, valgus, lõhn või müra. Klassikalises saastaja maksab põhimõttes
on saastamise all aga mõeldud palju laiemat keskkonnakasutuse spektrit. Saastajaks võib
olla ka isik, kelle tegevusega ei kaasne otseselt heidet (nt metsalangetamine). Seega KeÜS
ei kasuta “saastaja maksab” tähistust seetõttu, et saastamine KeÜS tähenduses erineb selle
klassikalisest tähendusest. Klassikaline saastamise tähendus on palju laiem, kui see, mis
KeÜS-is kirjeldatud ehk saastamine ei ole seotud heite mõistega.
Milline on saastaja maksab põhimõtte sisu Eesti õiguse kohaselt?
Kõige konkreetsem väljendusviis seisneb keskkonnatasudes – saastetasud, loodusvarade kasutustasud, kasutajatasud (tasud keskkonnaga seotud teenust eest, nt ühisveevärgi ja -kanalisatsiooniga liitumise tasu. - Keskkonnatasude peamine
eesmärk on stiimuli loomine ebasoodsa keskkonnamõju vähendamiseks.
Lisaks on sellega seotud pakendiaktsiis.
Oluline väljendus on ka keskkonnamõju hindamisega ja muude sarnaste hindamistega seotud kulude tasumine.
Seos on ka vältimis- ja ettevaatuspõhimõtetega, kuna käitaja peab kandma kõik keskkonnahäiringute vältimise ja vähendamisega seotud kulud. Samuti keskkonnavastutus (ennetine ja heastamine).
Saastaja maksab põhimõte seondub ka keskkonnavastutusega, ennekõike keskkonnakahju ennetamise kulude kandmisega ja keskkonnakahju heastamisega. Samuti on üks põhimõtte rakendusvorm tootjavastutus, mille alusel jäätmeteks muutunud
toote käitlemise eest ei vastuta üksnes tarbija ja avalik võim, vaid vastutus on kas osaliselt või täielikult laiendatud ka tootjale.
Võrrelge omavahel keskkonna kõrgetasemelise kaitse põhimõtet ja lõimimispõhimõtet. Milles seisneb nende sarnasus ja millises osas on need erinevad?
Keskkonnakõrgetasemelise kaitse eesmärk nõuab mh, et kaitstaks keskkonda kui tervikut, et vältida kahjuliku mõjude ülekandumist ühelt keskkonna elemendilt teisele. Lõimimispõhimõte seevastu soovib siduda kõiki eluvaldkondi tervikuks, mis arvestab keskkonnakaalutlustega.
Need kaks põhimõtet on omavahel väga tihedalt seotud, kuna lõimimispõhimõte näeb ette kõrgetasemelise kaitse põhimõtte kohaldamise kõigis eluvaldkondades.
Mõlemad lisavad keskkonnakaalutlustele otsustamisel kaalu juurde, leides, et kui on mitu valikuvarinati, siis tuleks eelistada seda, millel on keskkonnale vähem kahjulikku mõju, samas ei sea kumbki keskkonnakaalutlusi muudest kaalutlustest tähtsamaks.
Milline on loodusvarade säästliku kasutamise põhimõtte sisu Eesti õiguse kohaselt?
Eesti õiguses tuleneb loodusvarade säästliku kasutamise mõte PS-ist, mille § 5 järgi on Eesti loodusvarad ja loodusressursid rahvuslik rikkus, mida tuleb kasutada
säästlikult.
Seda üldist printsiipi arendab edasi KeÜS § 13, mille järgi taastuvaid ja taastumatuid loodusvarasid tuleb kasutada säästlikult, arvestades nende looduslikku
täienemist ja varude jätkumist võimalikult pikaks ajaks. Loodusvarade kasutust tuleb korraldada loodusliku juurdekasvu loomuliku rütmiga arvestades. Rahvuslikust rikkusest peavad osa saama ka meie järglased!
Säästlik kasutus – arvestada tuleb looduslikku taastumisvõimet ja varude jätkumisega võimalikult pikaks ajaks.
- Milline on riikide roll rahvusvahelise keskkonnaõiguse kontekstis?
Riigid on rahvusvahelise keskkonnaõiguse peamised autorid (välislepingud, tavad).
Riikide arengutaseme ja huvid on tihti erinevad, mistõttu on raskendatud ka ühiste kokkulepete saavutamine keskkonnaõiguses. Riikide kõrval peaks rahvusvahelise keskkonnaõiguse efektiivsuse tagama ka regionaalsed või üleilmsed institutsioonid.
Rahvusvaheliste suhete oluliseks elemendiks on kooseksisteerimine ja koostöö. See on eriti oluline, kuna suur osa keskkonnaprobleemidest on piiriülesed nii oma põhjuselt kui lahenduselt. Riikide rolliga seondub piiriülese kahju ärahoidmise põhimõte, mille alusel ei ole ühelgi riigil õigust kasutada või lubada kasutada oma territooriumi viisil, mis tekitab kahju teise riigi territooriumile, kui tegemist on tõsiste tagajärgedega ja kahjustus on selgete ja veenvate tõendite abil tõestatud (Trail Smelter). Seega vastutavad riigid ka selliste saastamise juhtumite eest, mis on aset leidnud nende territooriumil, kuid mis omavad piiriülest mõju.
Riigid on rahvusvahelise keskkonnaõiguse peamised adressaadid (kohustus hoiduda tegevustest, mis võivad tekitada olulisi keskkonnahäiringuid; hoida ära oma jurisdiktsiooni all olevate eraõiguslike isikute keskkonnaohtlik tegevus (vajalik õigussüsteemi loomise ja jõustamise teel) ja kohustus kaitsta keskkonda (nii olemasoleva keskkonna säilitamine vaid ka parendamine))
Riigid peavad rahvusvahelist õigust riigisiseselt ellu viima ning rikkumiste eest vastutama.
Milline on Euroopa Liidu ja liikmesriigi keskkonnaõiguse vahekord?
Kui EL on kehtestanud ühtlustamismeetmeid, lõpetab see täielikult või piirab oluliselt liikmesriigi õigust iseseisvaks regulatsiooniks. EL õigus on liikmesriigi õiguse ees esmane, mistõttu tuleb vastuolu korral kohaldada alati EL õigust.
ELTL art 192 alusel vastu võetud ühtlustamismeetmete puhul on liikmesriikidele jäetud vabadus kohaldada karmimaid meetmeid, kui need, mida EL õigus nõuab (st EL õiguses on n-ö miinimumnõuded), kuid regulatsiooni sisu peab jääma samaks (muutuda võib üksnes ulatus).
Art 114 alusel vastu võetud ühtlustamismeetmete asemel võib liikmesriik teatud juhtudel säilitada oma varasem õigusnormi kehtivuse või väga erandlikel juhtudel kehtestada uue normi. - tõendamiskohustus säilitamiseks või tuginema uutele teaduslikele tõenditele.
Ka olukorras, kui EL ei ole keskkonnaalaseid ühtlustamismeetmeid kehtestanud, ei ole liikmesriikidel piiramatut vabadust oma riigisiseste meetmete kehtestamisel. Need peavad endiselt olema kooskõlas EL aluslepingutes sätestatud põhimõtetega, eriti nendega, mis tagavad kaupade vaba liikumise (st üldjuhul ei tohi seada koguselisi piiranguid ekspordile ega impordile ja võimalikke keskkonna- ja inimtervise kaitse eesmärgilisi erandeid tuleb tõlgendada kitsendavalt). Tehtud kitsendusi tuleb kohaldada ühetaoliselt kodumaisele ja importkaubale.
Mida tähendab keskkonnadirektiivide sätete vahetu kohaldamine (kirjeldage eraldi tootedirektiivide ja kvaliteedidirektiivide aspektist)?
Selleks, et EL direktiivi saaks otse kohaldada, peab see olema tingimusteta (st ei sõltu EL institutsiooni ega liikmesriigi täiendavates meetmetest) ja piisavalt täpne (kohtul peab olema võimalik seda rakendada).
Tootedirektiivide puhul on nende eesmärgiks kaupade vaba liikumine, mistõttu peavad sätted olema küllalt täpsed ning kõigis riikides ühesugused (st riikidele ei ole jäetud diskretsiooni), mistõttu on need direktiivid pea alati piisavalt täpsed ja tingimusteta ning seega vahetult kohaldatavad.
Kvaliteedidirektiivid on loodud keskkonna kõrgetasemelise kaitse tagamiseks, mitte õiguse täielikult ühtlustamiseks, mistõttu on nende puhul liikmesriikidele jäetud õigus võtta vastu rangemaid meetmeid. Need sisaldavad tihti heite- või kvaliteedipiirväärtusi. Selliste normide puhul oleneb nende otsekohaldatavus sätte täpsusest. Kui piirväärtused on EL direktiivis sätestatud numbriliselt, siis on selge, et sellest halvemat kvaliteeti/suuremat heite kogust kindlasti esineda ei tohi, kuna tegemist oleks EL õiguse rikkumisega. Kui LR on aga sätestanud karmimaid nõuded kui EL direktiiv, siis on see üldjuhul õiguspärane ning selle peale kaevata ei saa.
Loetlege keskkonnakaitse meetmete kavandamise instrumente ja kirjeldage neid (kolm erinevat instrumenti).
Poliitilis-strateegilise iseloomuga arengudokumendid, mis ei ole üldjuhul eraõiguslike isikute puhul vahetult kohaldatavad. Vajadus tuleneb riigieelarve pikaajalisest planeerimisest. Nendeks on poliitika põhialused, valdkondlikud arengukavad, valitsemisalade arengukavad.
Tegevuskavad, mis omavad ka haldusvälist mõju, võivad olla eraõiguslike isikuteõiguste piiramise aluseks ja on õiguslikult siduvad ning konkreetsemad. Nende tegevuskavade eesmärgiks on olemasoleva keskkonnaseisundi säilitamine ning senisest parema keskkonnaseisundi saavutamine. Selliseid eesmärke tuleb pikaajaliselt ette planeerida ning nende saavutamiseks on vajalik, et need avaldaksid täitevvõimule ning eraõiguslike isikutele tegelikku õiguslikku mõju.
Käitaja koostatavad ja riiklikult reguleeritud eneseregulatsiooni vahendina toimivad kavad. Need kavad on mõeldud konkreetse käitaja tegevuse planeerimiseks ning suunamiseks.
