Kirjandus Flashcards
(15 cards)
Liivimaa kroonikad (Henriku Liivimaa kroonika; Liivimaa noorem riimkroonika, Balthasar Russowi kroonika). Eesti kirjanduse piirid.
Henriku Liivimaa kroonika: Ristirüütlitega kaasas olnud Läti Henrik jutustab ladinakeelses “Liivimaa kroonikas” eestlaste alistamisest ja ristimisest 13. sajandi alguses, eestlaste kombestikust ja tegevusaladest. Kroonika on jagatud 30 peatükiks. Käsitleb liivlaste, latgalite ja eestlaste ristiusustamist ja võõrvõimudele alistamist umbes 1184-1227. See on selle ajajärgu Eesti ja Läti ajaloo tähtsaim allikas ning tugineb peamiselt Henriku ja tema lähikondlaste isiklikele mälestustele. Kroonika püüab õigustada Eesti ristiusustamist. Kuna lätlased võtsid ristiusu kergemini vastu ja lõid sakslastega mesti, siis käsitleb kolm neljandikku teosest sakslaste ja lätlaste võitlust eestlaste vastu, milles Henrik ise osales. Kuigi Henrik oli katoliku preester ja kirjutas ajalugu kristliku misjonäri käega, siis tema keel jääb erinevaid ajaloo osalisi kirjeldades põhiliselt erapooletuks. Ta ei ilusta eriti midagi, sest kroonika kohaselt “mõrvavad” ja “rüüstavad” kristlased mõnikord hulleminigi kui paganad.
Eesti keele ajaloo seisukohalt on olulised Henriku esitatud isikud (Lembitu, Maniwalde jt) ja kohanimed (Tarbata, Odenpe jt) ning laused (Maga Magamas jt).
Liivimaa noorem riimkroonika: pärineb aastast 1348, autoriks preester Bartholomäus Hoeneke, käsitleb 14. saj algupoole sündmusi. Erilisel kohal 1343 Jüriöö ülestõusu kirjeldus. Mõningate sündmuste nt Toomapäeval Viljandi linnuses toimunu esitamise suhtes pole ajaloolased üksmeelel, kuid aktsepteeritavaks peetakse tolle ajastu eluolu peegeldust nendes kroonikates.
Balthasar Russowi kroonika: Tallinna Pühavaimu kiriku eesti koguduse pastori 1578. aasta teos pakub teavet alates 12. sajandist, kuid käsitleb rohkem kaasaega. Kuna ta oli kohalik, siis tundis ta maa põlisrahva olukorda väga hästi ning hindas seetõttu ordut, aadlikke, kirikumehi ja teisi võimu kurjalt kasutavaid isikuid kriitiliselt. Luterlasena oli ka kriitiline katoliku kiriku ja selle poliitika suhtes. Suuremat tähelepanu äratanud kroonika on kirjutatud heas ja väljendusmõjulises stiilis ning tõlgitud mitmesse keelde. Uusimal ajal tegi B. Russowi kroonika tuntuks Jaan Kross oma romaaniga “Kolme katku vahel”, mis käsitleb Russowi elukäiku. Jaan Kross kirjutas Balthasar Russowi eestlaseks. Nõukogude ajal oli see eestlastele väga oluline, tõstis eestlaste eneseteadvust, et ka eestlased olid haritlased, ka keskajal.
- aastal ilmus trükist luterlik käsiraamat Liivimaal kasutatavates keeltes, aga ühtegi eksemplari pole säilinud. Esimene eestikeelne raamat, mille fragmente on säilinud, on Tallinna Niguliste kiriku õpetaja Simon Wanradti saksa keeles koostatud ja Pühavaimu kiriku kaplani ja eesti jutlustaja Johann Koelli tõlgitud katekismus aastast 1535, tuntud kui Wanradt-Koelli katekismus.
Uus Testament tervikuna tõlgiti lõunaeesti keelde 1686. aastaks. See kandis pealkirja Wastne Testament (ja selle peamiseks tõlkijaks oli pastor Adrian Virginius).
Esimene trükitud eestikeelne täielik piiblitõlge ilmus 1739. aastal Jüri koguduse pastori Anton Thor Helle tööna
- Juhuluule Eestis 17. sajandil. Reiner Brockmann, barokkajastu.
Ülikool, gümnaasiumid ja trükikojad soodustasid kõrgelt haritud meeste/kirikuisade tulekut Eesti aladele, suuresti pagendas sakslasi eestisse 30aastane sõda. Nad tõid Saksamaalt kaasa uuemaid kultuurikogemusi, avarama kirjandushuvi ja luuleharrastuse, mis oli barokse stiili ja laadiga. Pühendusluule kirjutamist innustas saksa luuletaja Paul Fleming, kelle ümber moodustus oma lamburiring harrastusluuletajatest, kelle hulka kuulusid gümnaasiumiprofessorid, pastorid jt.
Juhuluule - Lääne-Euroopas moes olnud värsivormilised pühendused pulmade, väitekirja kaitsmise, raamatu ilmumise, matuste ja muu puhul. Kirjutati nii kreeka, ladina, saksa kui ka eesti keeles. Põhines luuleteoreetik Martin Opotzi “luulereeglitel” (aleksandriinis kirjutamine - 12- või 13-silbiline värss, milles on kohustuslik tsesuur (reeglipärane paus värsi sees) pärast rõhulist, 6. silpi.) Juhuluuletustest mainekamad on pulmalaulud.
Esimene teadaolev eestikeelne juhuluuletus, “Pulmalaul” / “Carmen Alexandrinum…”? ilmus 1637. aastal. Selle autor oli sakslane, antiikkeelte professor ja kirikuõpetaja Reiner Brockmann, kellelt pärineb veel mitu eestikeelset, aga ka ladina-, kreeka- ja saksakeelseid luuletusi. Eesti kirjanduse kulgu juhuluule suuremat ei mõjutanud, sest see ei jõudnud maarahvani, vaid jäi võõramaalastest kitsa ringi harrastuseks. Need väärivad tähelepanu oma ilmaliku sisu ja eesti luulekeele kujunemise seisukohalt.
Kunstiliselt tugevamaks pulmalauluks võib pidada anonüümse autori 17. sajandi teisel poolel kirjutatud “Armasz kallisz kuldene Wend.” Oma laadilt on juhuluuletus ka ühe eesti esimese luuletaja, Puhja köstri Käsu Hansu lõunaeestikeelne kaebelaul “Oh! Ma waene Tardo Liin” (1708). See oli oluline ka sp, et ta kirjeldas vene vägede õuduseid Tartus. Kirjutatud empaatiliselt. Põhjasõda Venemaa ja Rootsi vahel, Rootsi võim kukkumas.
Valgustusaeg 18. sajandil. Kaasaegse lugeja teke, didaktiline juturaamat Eestis (F. W. Willmanni „Juttud ja Teggud“)
Valgustusaeg 18. sajandil: 1765. aasta määrusega hakati kujundama talurahvakoolide võrku - kiriku ja mõisa kontrollile allutatud koolides õpetati põhiliselt usuõpetust (Piibel, käsi-ja lauluraamatud jm esmane kirikukirjandus). Enam haritud talupoeg oleks olnud segaja. Edukamalt kulges see Lõuna-Eestis.
- aastatel levis pietinismist lähtuv hernhuutlus ehk vennastekogudused. Vennastekoguduste demokraatlik struktuur andis talupoegadele, käsitöölistele ja teistele allasurututele võimaluse suuremaks iseseisvuseks ja võimaluse olla vaba pühakirja tõlgendamise ning olla ka ise jutustaja. Koguduste koosolekutel hakati üha sagedamini esitama pärisorjusvastaseid seisukohti, sotsiaalseid nõudmisi ja võrdsuse taotlusi, mispärast keelati 1743. a. vennastekogudused ära. Liikumine ise jätkus varjatud kujul.
Vennastekoguduse liikumine on negatiivselt mõjutanud ilmaliku eesti rahvuskultuuri kujunemist ja arengut (nt rahvaluule ja-kombestiku taunimine, vaimulike laulude ainuõigustamine), kuid teisalt, vastupidiselt kirikule, õpetati sihiteadlikumalt kirjaoskust ning koguduse liikmete hulgast kerkis mitmeid eestlastest kirjamehi. Hernhuutlaste trükki jõudnud raamatud lõid teatud aluse eestikeelsele jutukirjandusele.
Perioodika: esimene eestikeelne kalender “Eesti-Ma Rahwa Kalender ehk Täht-Ramat” (u 1718) - tarbeteosena olid kalendrid nõutud väljaanded ning ilmselt algusest peale just oma lisade tõttu, mis soodustas ja mõjutas oluliselt kirjasõna tundmist. Varasemalt olid lisad religioosse sisuga (piiblilugude ümberjutustused), kuid 18. sajandi teisel poolel avaldati juba ilmalikku lugemismaterjali: ülevaated ajaloost, teistest maadest, nõuanded tervise kohta, õpetlikke jutte, luuletusi jm.
Esimene trükitud eestikeelne täielik piiblitõlge ilmus 1739. aastal, autor Jüri koguduse pastor Anton Thor Helle. ”Piibli Ramatu” tõlge avaldas olulist mõju eesti kirjakeelele ning mõjutas nii vaimuliku kui ka ilmaliku kirjanduse keelt.
Esimene eestikeelne ajakiri: nädalaleht “Lühhike öppetus…” ilmus 1766-1767. aastal Põltsamaal (41 numbrit). See avaldas eelkõige arstlikke nõuandeid, soovitas kasvatada kartuleid ja aedvilju, ehitada paremaid hooneid jm. PIdas silmas valgustusfilosoofia vaateid ehk tunnistas talupoega kõigiti arenguvõimeliseks, loomupäraselt andekaks ja Jumala ees võrdseks saksaga.
Esimene eestikeelne ajaleht: “Tarto maa rahwa Näddali-Leht” ilmus Tartus 1. märtsil aastal 1806, mis oli mõeldud pärisoristele talupoegadele. Mõisnikud märkasid, et ajaleht võrdsustab inimesi ja pakub talupojale tarbetuid teateid. Sellel lubati ilmuda kuni aasta lõpuni (39 numbrit), kuid seejärel keelati ning ühes sellega hävitati kõik ilmunud numbrid, kuid tsensori aruannete põhjal oli sellegipoolest võimalik saada korralik ülevaade iga numbri sisust ja allikast. Ajalehest leidis põllumajandusalaseid õpetusi, tervishoiualaseid nõuandeid, kaubanduslikke teateid, infot Tartu ja Võru kreisist ja ka välismaalt. Veidi ka kirjanduslikumaid lugusid (toonases žanrimääratluses oli tegu anekdootidega).
Didaktiline juturaamat Eestis (F. W. Willmanni “Juttud ja Teggud”): Selle aluseks on läti ilmaliku kirjanduse rajaja G.F. Stenderi teos “Kaunid valmid ja jutud” ja see lähtub omakorda Aisopose, Lutheri jt valmidest, legendidest, lugudest, anekdootidest. Rohkesti mõistatusi ja vanasõnu oma lugude õpetusosades. Willmann proovib sõnastusstiililt lihtsakoeliste lugudega eeskujuks seada jumalakartlikku, usinat, kainelt kaalutlevat ja sõnakuulelikku inimest, taunides samal ajal kadedust, salakavalust, tigedust, ükskõiksust jumala suhtes, alkoholi pruukimist jm. Suur osa tema lugudest läksid rahvajuttudena käibele.
- Eepos „Kalevipoeg“ (Faehlmanni idee, Kreutzwald eepose autorina, „Noor-Eesti“ kriitika)
Faehlmanni idee: Arstina tegutsenud Friedrich Robert Faehlmann (19. saj) keskendus leivatöö kõrval eesti keele ja rahvaluule kogumisele ja uurimisele. Andis Õpetatud Eesti Seltsis (edaspidi ÕES) temaatiliselt asjaliku ülevaate Kalevipoja-lugudest ning fikseeris tulevase eepose põhilise ideelise sisu. Ta nägi Kalevipojas kaasajale olulist rahvuskangelast ja pidas eepost võimalikuks. Temalt on alles paar saksakeelsest värsikatkendit.
Faehlmann tuntud rahvaluule kaheksa müüdiga (nt “Vanemuise laul,” “Emajõe sünd,” “Loomine” jt) ja müüdiga “Koit ja Hämarik.” Oma tegevuse ja loominguga innustas rahvuskultuuri arenemist ja oli terve rea rahvuslikule liikumisele eriomaste ideede esimene väljaütleja. Ta oli Eesti mineviku romantiline austaja, mõistis hukka saksa vallutajate julmuse ning tõstis esile eesti rahva vaimumaailma ja keele rikkust. Tema tööd jätkas F. R. Kreutzwald.
Kreutzwald eepose autorina: Esialgu plaanis proosavormis teost, mis haaraks võimalikult kõike Kalevipojasse puutuvat, et miski enam kaduma ei läheks. Avastas, et Faehlmanni kogutust ei piisa eeposeks. Tutvus Soome “Kalevalaga” ja tõdes, et Kalevilugu rahva suus laulu kujul pidi elanud olema. 1853. aastal esitas ÕESile värsivormilise eepose käsikirja, mida tunneme “Alg-Kalevipojana.” Järgmisel aastal töötas eepose ümber (muudatused lisamaterjalide, keele ja stiili osas). Tsensor oli teinud ka kärpeid muinasaja vabadusest, õnnest ja hilisemast orjaikkest jutustavates värsiridades.
Kalevipoeg ilmus 1857-1861 ÕES-i toimetiste seitsmes andes (kokku 20 laulu, 19087 värsirida) - seejärel vaadati see veel keeleliselt läbi ja avaldati rahvaväljaandena aastal 1862 (teine trükk). Rahvaehtsate laulude (“Suur tamm,” “Ikka peab ori ujuma”) kõrval on eeposes ulatuslikult Kreutzwaldi enda rahvaluuletöötlusi ja omaloomingut regivärsi eeskujul.
Veidi Kalevipoja sisust: Eepose aluseks on muistendid jm rahvaluuleline pärimus vägilastest. Nimi Kalev on esinenud harilikult omadussõnana (tähenduses tugev, jõuline) ja muistendis tuntakse teda hiiuna, kes rassib kividega, loobib neid huntide, sortside ja kirikute pihta, ehitab lõputa sildu jne. Kreutzwald pole Kalevipoega kujutanud ideaalse ja eksimatu sangarina, vaid väga inimlikuna, kellel on heade omaduste kõrval ka omad nõrkused, mis avalduvad lihtsameelsuses, järelmõtlematuse või ka inimlike eksimustena. Kalevipoeg on eelkõige töökangelane, kes hindab kõrgelt vabadust, ausust, õiglust, teadmisi, sõnapidamist ja abivalmidust. Kui Kalevipoeg saab lõpuks kuningaks, siis ei saa temast ülik, vaid töömees, kes teeb sedasama, mis rahvaski (künnab, külvab jne). Teosest kumab läbi Kreutzwaldi idee, et rahumeelne töö on tõeliste väärtuste allikas. Kangelase kujunemist esitletakse astmeliselt ning areng kulmineerub võidus Sarviku üle. Lahendus oleneb saatuslikust süüst.
Ainestikust tulenevalt pole eepos kompositsioonilt ühtlane ning tervikuks liidab teose Kalevipoja tegelaskuju ja tema tegevuse kaudu väljenduv autori ideeline positsioon. Teose kompositsioonile on omane iseloomulik üksikepisoodide rohkus, sündmuste tsüklilisus, looduskirjelduste arvukus.
Ebaühtlase ainestiku on Kreutzwald värsistanud rahvalaulude eeskujul neljajalalises trohheilises värsis. Ehtsate rahvalaulude kõrval on märgata, et Kreutzwald ei saavutanud kõiges rahvalaulu taset (ebatäpsused keeles, värsistruktuuris jm).
“Noor-Eesti” kriitika: Sedasama ebatäpsust heitsid Kreutzwaldile ette Noor-Eesti rühmituse liikmed. Kuna Kreutzwaldil oli vähe algmaterjali, siis pidi ta ise juurde kirjutama ning just seda osa kritiseerivad nad ilmselt kõige rohkem. Friedebert Tuglas ja Johannes Aavik hakkasid 1920. aastatel teost ägedalt ründama, kuid sellel kriitikal polnud enam suuremat mõju – „Kalevipoeg“ oli juba muutunud osaks millestki suuremast. Johannes Aavik pidas teose vigade kohta ettekandeid, parandas teksti ja jõudis otsusele, et teos on täiesti kõlbmatu. Ta kirjutab: „Kalevipoeg on eesti viletsuse, armetuse, hõreduse, viriluse, lodevuse, lohakuse, maitsetuse ja puuduliku keeleoskuse hästivastav symbool ja jäädav mälestusmärk.“ Tuglas aga teeb hoopis kategoorilise ja konkreetse ettepaneku: „Unustagem see nähtus!“
Eepose kriitiline lahkamine Aaviku poolt toimus pidevas võrdluses pärimusliku regilauluga, selle keele ja poeetilise võttestiku analüüsimine ning kirjeldamine tähendas üha põhjalikumat süvenemist regilaulu olemusse. Ühtlasi tõi selline menetlemine hästi esile regilaulu kunstiväärtuslikkuse ning sedakaudu selgus ka Aaviku kõrge hinnang regivärsilisele rahvalaulule. Aavik avaldas ka sellealase raamatu “Kuidas suhtuda “Kalevipojale””. Aaviku raamat sisaldab eepose sisu ümberjutustuse ning keele, värsiehituse, stiili, kompositsiooni jms kriitilise analüüsi.
Hoolimata kriitkast (ka sellest, et pole ainult puhas rahvaluule) on teosel roll eesti rahvusliku eneseteadvuse kujunemisel, ärkamisaja innustaja."Kalevipoeg" on üks eesti kultuuri tüvitekste, sest selle motiivid elavad edasi teistes teostes: kunstis, muusikas, kirjanduses. NT maalid: kristjan raud, Edward von Lõngus.
Ärkamisaeg Eestis 19. sajandi keskel. Ärkamisaja tekkimise eeldused (Johann Voldemar Jannsen, Jakob Hurt, Carl Robert Jakobson)
Ärkamisaja tekkimise eeldused: murrang eestlaste kultuurilises ja sotsiaalses arengus algas 1860. aastatel, sest:
- Päris- ja teoorjuse kaotamine
- Talupoegliku maaomandi tekkimine – majanduslik iseseisvumine – laiemate sotsiaalsete õiguste nõudmine
- Haridusvõimaluste avardumine
- Estofiilide töö (Eestlaste keele, rahvaluule, kultuuri uurimine ja kõrgelt väärustamine. Orjusevastane seisukoht, ajaloo objektiivsem käsitlus ning rahvuste vabaduse ja võrdsuse toonitamine)
Ärkamisajast: Talupojast sai rahvusliku liikumise kandev jõud, kes soovis vabaneda igasugusest orjusest, mida tiivustas viha ahistajate vastu. Rahvuse ärkamine tugines majandusliku iseseisvumise tunnetamisele, rahvuse eneseleidmisele, oma rahvusest haritlaskonna kujunemisele, ühise kirjakeele olemasolule ja eestikeelse trükisõna laiemale levikule.
Rahvusliku liikumise keskseteks üritusteks kujunesid palvekirjade aktsioon, laia avalikkuse kaasahaaramine Eesti Aleksandrikooli asutamiseks (alus kõrgemale emakeelsele üldhariduskoolile), eestlaste laulu-, mängu- ja põllumeeste seltside asustamine, esimene üldlaulupidu (1869), rahvusliku teatri sünd (1870), Eesti Kirjameeste Selts, hariduspropaganda, originaalse õppekirjanduse loomine, eestlaste ajaloo tundmaõppimine jne.
Kirjandusse tulid Lydia Koidula, Mihkel Veske, Juhan Kunder jt, kelle looming kujundas välja algupärase, tõeliselt rahvusliku ilukirjanduse.
Johann Voldemar Jannsen: Töötas kooliõpetaja ja köstrina, koostas-avaldas raamatuid, tõlkis värsse, jutte ja luuletusi. Tuntuim neist “Mu isamaa, mu õnn ja rõõm.” Jannseni initsiatiivil asutati 1865 Tartus laulu- ja mänguselts “Vanemuine,” mille tegevusest kasvas välja üldlaulupidu (1869) ja rajati rahvuslik teater (1870). 5. juunil 1857 hakkas Pärnus ilmuma ajaleht “Perno Postimees ehk Näddalileht”, mis rajas tee pideva eestikeelse ajakirjanduse suunas ja omandas Jannseni oskusliku tegevuse tulemusel ülemaalise populaarsuse. Postimees erines kirikulehtedest, mis tegelesid eelkõige vaimulike tõekspidamiste levitamisega ning baltisaksa ajalookontseptsioonide õigustamisega. Ajalehega süvendas Jannsen rahvustunnet ja virgutas rahvuslikku teadvust, sest käsitletavad teemad avardasid talupoegade silmaringi ja orienteeruma ajaloos. “Perno Postimehe” juturubriigiga pani Jannsen aluse ilukirjanduse avaldamise traditsioonidele eestikeelses ajakirjanduses. Sealt edasi sündis Tartus “Eesti Postimees ehk Näddalaleht.” Lydia Koidula isa.
Jakob Hurt: Jakob Hurt kujunes ärkamisaja suurkujuks pärast kõnet esimesel laulupeol. Sõnastas rahvusliku liikumise põhiülesanded: arenguks vajalik tuleb rahval endal rajada, selle heaks tööd teha, vaiva näha ja kulu kanda, kusjuures Eestimees jäägu Eestimeheks igas ametis, igas seisuses, maal ja linnas. Samuti soovis, et koolid oleks suuremad. Toonitas, et õpetus emakeeles hoiab alal sideme rahvaga, aga saksakeelsete koolide eestlastest õpilased lähevad rahva tulevikule kaduma. Reformis koolisüsteemi. Alustas rahvaluule suurkogumist (kaasati tuhandeid inimesi peaaegu kõikidest kihelkondadest).
Aasta hiljem peetud kõnes ütles Hurt: “Kuna me pole suured jõult ega arvult, siis peame saama suureks oma vaimult ja kultuurilt.” Tema kogutud rahvaluule on üliväärtuslik
Carl Robert Jakobson: Töötas kooliõpetajana. Eesti Kirjameeste Seltsi (1872) asutaja, mis suunas originaalõpikute koostamist ja kirjastamist, avaldas aastaraamatuid. Oma aja radikaalseima (ja esimese poliitilise) ajalehe “Sakala” asutaja ja toimetaja. Lõi palju kooliraamatuid “Uus Aabitsaraamat…” Ta pidas määravaks ilmalikku, loodusteadustel põhinevat haridust ning just tema kooliraamatutes oli esmakordselt rohkesti ruumi antud eestlaste maa, ajaloo, keele, elutingimuste ja kultuuri valgustamisele.
Omas ajas mõjurikkad olid Jakobsoni “Kolm isamaa kõnet.” Kujundas ärkamisaja radikaalsemaid hoiakuid ja pidas silmas kaugemaid sihte (eestlaste poliitilist iseseisvumist tulevikus). Lõi oma kõnega eestlaste teadvusesse müüdi, mille järgi muistne vabadus oli valgusaeg, pimedus algas ristirüütlite sissetungiga ning koidu kuma hakkas paistma alles Aleksander II troonileasumisega. Kasutas oma ütlemisest julgeid üldistusi ning mõjus sedasi rahvale kaasahaaravalt.
Ärkamisaja hääbumine. 19. sajandi lõpu venestamine. Villem Reiman
Pärast C. R. Jakobsoni surma, kaotas Eesti Kirjameeste Selts kui rahvusliku liikumise kesksemaid organisatsioone oma juhtiva tähenduse. Vastuolud Eesti Aleksandrikooli organiseerijate vahel viisid abikomiteede sulgemiseni ning tugevnenud põllumeesteseltsid muutusid pigem kirsamaid majanduslikke huvisid väljendavateks organisatsioonideks.
Tsaaririigi valitsuse töö - kuigi kiirendati Balti erikorra ja aadli privileegide lõpetamist, siis ühes sellega tulid aga peale šovinistlikus vaimus reformid. Asuti kärpima kohalise rahvaste õigusi ja pandi alus venestuspoliitikale. Kadusid needki vähesed õigused, mis eesti keelel seni saksa keele kõrval olid olnud. Venemaalt suunati kohtadele umbkeelseid ametnikke ja kooliõpetajaid, tsensuur muudeti nõudlikumaks, soositi õigeusku siirdumist.
Rahvusliku liikumise uued juhtide taotlused olid ebamäärased, valitses organiseerimisvõimetus ja oskamatus, ühtsust lõhestasid vastastikused nääklemised ja salakaebused.
Samal ajal tugevnesid üldises kriisisituatsioonis protestimeeleolud rahvusliku rõhumise vastu ning leiti uusi võimalusi, et intensiivistada rahvuslikku kultuurielu ja emakeelset kooliharidust.
- aastate proosa kõige iseloomulikumaks ilminguks oli rahvusromantiline ajalooline jutustus (rahvusliku liikumise ideaalid, Jakobsoni isamaakõned, rahvaluule kogumine), mille kandvaks autoriks oli Eduard Bornhöhe (“Tasuja”).
1884 õnnistati Otepää kirikus EÜS-i (Eesti Üliõpilaste Selts) sinimustvalge lipp, mis muutus keskseks rahvusliku sümboolika kandjaks. EÜS-i üks asutajaid ja juhtijaid oli Villem Reiman.
Villem Reiman (1861-1917) - Temast sai “Postimehe” ringkonna ideoloog, viljakas kultuuriloo uurija, kes tutvustas esimesena K. J. Petersoni luuletajana. Ostsid Karl August Hermannilt “Postimehe” ning kutsusid peatoimetajaks Jaan Tõnissoni ning tõi ühes sellega tagasi eesti ajakirjanduse rahvusliku joone. Reiman süstis eestlastesse iseseisvuseelsel ajal eneseteadvust ja tegevusjulgust, õhutas karskust ja eetilisust. Ta oli Eesti Üliõpilaste Seltsi, Õpetatud Eesti Seltsi, Eesti Rahva Muuseumi ja Eesti Kirjanduse Seltsi rajajaid, karskusliikumise juht. Ta oli sild kahe erineva põlvkonna vahel: ärkamisaeg ja iseseisvumine
Eduard Vilde ja eesti lugeja kujunemine 19. sajandi lõpus
- aastatel tõusis keskele kohale proosa. Varasema erilise vormitunnuseta jutu asemel hakati viljelema jutustust, novelli jt žanre ning pandi alus romaanile. Valdavaks sai realistlik käsitlusviis, esile kerkisid kriitilise hoiakuga teosed.
Tõusvad tähed
Luule: Juhan Liiv, Anna Haava, Karl Eduard Sööt
Proosa: Eduard Vilde, August Kitzberg, Ernst Peterson
Eduard Vilde: Esimene jutustus 17-aastaselt “Kurjal teel.” Alustas ajakirjanikuna, töötas “Virulases” ja jätkas “Postimehes.” Ajakirjanikuna sattus ka Berliini, kus tutvus lähemalt saksa realistliku ja naturalistliku kirjandusega. Tõi kirjandusse uusi vaatepunkte ja ainealasid.
E. Vilde loomingut võib vaadata kolmes etapis.
Varasem periood (1882-1895) - iseloomustab kirjaniku järkjärguline lähenemine realismile, meisterlikkuse saavutamine, süvenemine sotsiaalsetesse probleemidesse. Selle jagab ta ise veel omakorda kahte rühma: pealiskaudsed põnevuslood ja probleeme tõstatavad, kuid psühholoogiliselt veel primitiivsed jutud. Esimeses rühmas “Kurjal teel” ja “Mustad leegid.” Teises rühmas “Musta mantliga mees.” Sellesse aega mahuvad ka tema arvukad naljajutud, mis tegid ta kiiresti populaarseks.
Ajakirjanikuna tundis Vilde lugeja maitset, tsensori kitsaid väravaid ning ta oli väga leidlik koomiliste karakterite ja situatsioonide loomisel, valitsedes heal tasemel sõnakoomikat. Näiteks “Ärapõletatud peigmehed,” ja “Vigased pruudid.”
- sajandi lõpul hakkas lugeja eelistama kesistele tõlketeostele just nalja-Vilde heas rahvapärases sõnastuses ja eesti keele rikkusi oskuslikult kasutavas vaimus jutte.
- Teisel perioodil (1896-1912) - E. Vilde kui väljakujunenud realist. Romaan “Külmale maale”, ajaloolise triloogia teosed, arvukad jutustused ja novellid tähistavad kriitilise realismi tõusmist valitsevale kohale eesti kirjanduses ning E. Vilde enda kujunemist eesti rahvuslikuks suurkirjanikuks.
Vilde on omaks võtnud kriitilise realismi esteetilised põhimõtted. Kadumas olid tühipaljas seikluslikkus, ebausutavad sündmused. Selle asemel keskendus ta tegelaste tüüpiliste joonte ja omaduste avamisele luues sedasi tegelasi, keda lugeja arvas teadvat-tundvat.
“Raudsed käed” (1898) - esimene eesti töölisromaan.
“Mahtra sõda” (1902) - üks osa ajaloolisest triloogiast - teoorjuse kriisiperioodist, talupoegade feodalismivastane liikumine Eestimaa kubermangus 19. sajandi keskel ja põhiline idee - vabaduse eest peab võitlema, talupoeg peab ennast võitluse teel ise aitama. Tegu on Vilde kunstiküpseima romaaniga, milles kujutatava ajastu tüüpilisi olusid ja suheid on käsitletud tugeva üldistusjõu ja realismiga. Romaani kirjutamisele eelnes ulatuslik uurimistöö – Vilde töötas läbi ajalooteoseid ja arhiiviallikaid.
Peateema on talupoegade raske elu. Eestlaste võitlus koloniaalvõimu vastu. ajalugu + tegelaste psühholoogia - Kolmandal perioodil (alates 1912) toimus tema areng psühholoogilise sügavuse, meisterlikuma karakterikujunduse ning aineesituse tiheduse suunas. Tema loomingust kuuluvad eesti kirjanduse tippu tema näidendid, rida novelle ning “Mäeküla piimamees” kui meisterlikumaid psühholoogilisi romaane. Seal on eriti rikas ja värvikas sõnavara.
Kirjutas peamiselt pagulasena Kopenhaagenis. Suure osa moodustavad näidendid: “Tabamata ime” (1912), “Pisuhänd” (1913) - üks eesti kirjanduse paremaid kömöödiaid.
„Noor-Eesti“ rühmitus
Tekkis noore haritlaskonna eneseotsingute tulemusena. Tekkisid salajased õpilasringid. Mitmete salajaste rühmituste järel tekkis “Noor-Eesti”, millesse kuulus kindel tuumik ideeline juht Gustav Suits, Friedebert Mihkelson-Tuglas, Johannes Aavik, Bernhard Linde, Villem Grünthal-Ridala - eri aegadel olid seotud suur osa kirjanikke (A. Kitzberg, Aino Kallas, A. H. Tammsaare, Jaan Oks jne).
Ametlik asutamine 1912. Rajati ka “Noor-Eesti” kirjastus (tegevus 1920.-1930. aastatel)
Eristatakse kolme ajajärku:
- Kujunemisperiood (1905-1907) - manifestides üsna üldised kultuuri-ja rahvuspoliitilised loosungid.
- Esteetiline kõrgperiood (1908-1914) - suurem süvenemine kunsti ja filosoofia mitmesugustesse vooludesse ning omaenda loominguliste programmide väljakujunemine. Albumid ja ajakiri näitavad noorte kriitilist distantseerumist varasemast eesti kirjandusest.
- Esimese maailmasõja aegne hilisperiood (1914-1916) - süvendas eelmise ajajärgu suundumusi.
Tähelepanu pöörati erinevatele kunstiliikidele ja kultuurivaldkondadele, samas tulid ka välja oma poliitiliste tõekspidamistega. Nende kunstivaated ja kirjanduslikud orientiirid kujunesid välja mitme aasta jooksul - I albumis esitas Gustav Suits oma aluspõhimõtte: Enam kultuuri! Enam euroopalist kultuuri!
Olgem eestlased, aga saagem ka eurooplasteks!
Nooreestlased rõhutasid korduvalt, et igaühe looming on individuaalne ja teistest erinev. Kirjanduse kui kunstiväärtuse rõhutamine. “Noor-Eesti” eesmärkides ja tegevuses ilmnes küllaltki vastuolulisi jooni. Ühelt poolt kultuurihorisontide avardamine, püüdlus värskema esteetilise mõtte ning modernsema elutunnetuse poole ja välja astumine kunstikriteeriumide kõrgendamise eest, mis eesti kirjanduse ja kultuuri arengus oli vaieldamatult edasiviiv. Teiselt poolt tähendas see suunitlus aga lahtiütlemist kirjanduse senistest rahvuslik-talupoeglikest traditsioonidest, mida nooreestlased käsitlesid üksnes kui provintslikku mahajäämust, ning kaldumist kirjanduse sotsiaalse funktsiooni alahindamisse.
Olulise tähtsusega oli nooreestlase Johannes Aaviku algatatud ja juhitud keeleuuendusliikumine (püüe eesti kirjakeelt forsseeritult tõsta arenenud, rikka ja väljendusnõtke kultuurkeele tasemele). See aktsioon andis võimsa tõuke järgnevale täiustamisprotsessile.
Lisaks ka Juhan Liiv: “Noor-Eesti” rühmituse kirjanikud tunnustasid Juhan Liivi loomingut, enim tutvustas tema elu ja ka loomingut Tuglas. Nooreestlased hoolitsesid Liivi eest ka majanduslikult. Liivi luule on mõjutanud hilisemat eesti kirjandust.
Siuru rühmitus
Ametlikult registreeriti 10. Juuli 1917.
Liikmed: August Gailit, Henrik Visnapuu, Marie Under, Artur Adson, Friedebert Tuglas, Johannes Sempter. Omavahelises suhtluses kasutati hüüdnimesid Printsess, Paaž (Adson), Vürst (Visnapuu), Felix (Tuglas), Ge (Gailit), Asm (Semper).
Kirjastamine oli “Siurule” esmatähtis ülesanne. Korraldasid avalikke kirjandusõhtuid, millega teeniti raha, et avaldada raamatuid ning saadi ka tuntust, mis kindlustas nende peatselt ilmuma hakkavate raamatute mineku. Raamatud müüdi erakordselt ruttu läbi - mõned levisid juba ilmumisaastal mitmes trükis, mõned 3000-4000 eksemplaris. Rühmitus avaldas oma tegevusajal üle 30 eri raamatu. Rühmituse liikmed tegid koostööd, et kirjanduses läbi lüüa ja ühtlasi kirjanduse populaarsust tõsta. Nad tegid üheskoos entusiastlikku tööd oma raamatute kirjastamisel, reklaamimisel, üksteise arvustamisel ja väljastpoolt tuleva kriitika pareerimisel.
Sisepinged (suurenenud isiklikud ambitsioonid ja kirjanikukuulsus) viisid aga 1919. aastal rühmituse kriisini ja seejärel peatse lagunemiseni.
Võrreldes “Noor-Eestiga” arendasid siurulased edasi eeskätt impressionistlikku kujutluslaadi, mis vastas noorte maailmapildile, kus väärtustati hetkeelamust, -meeleolu ja -muljet.
Jaanus Vaiksoo: “Siurulased ei olnud pilvedes hõljuvad boheemlased, nad jälgisid tähelepanelikult, mis ühiskonnas toimub.” Aeg peegeldus “neile omasel grotesksel moel ka nende loomingus.”
Oli Saksa okupatsiooni aeg Eesti, kestis I ilmasõda. Siuru rühmituse teeneks peetakse seda, et nad muutsid kirjanduse populaarseks ja tõmbasid sellele üldsuse tähelepanu.
Jaan Oks.
Jaan Oksa loomingut ümbritseb tänini teatav saladuseloor. Ühelt poolt märgati selle loomingu erakordsust ja kujundirikkust juba Noor-Eesti õitseajal, ennekõike Tuglase poolt. Teisalt on Oksa tõlgendamine jäänud tänini põgusaks ja visandlikuks; ka artikli mõõtu tõsisemaid uurimusi võib ühe käe sõrmedel üles lugeda.
Ebalusest Oksa käsitlemisel võib aru saada: erinevalt paljudest kaasaegsetest (kas või Juhan Liivist) ei sobitu Oksa ilukirjanduslik looming ei kriitilise realismi ega ka rahvusliku äratuse kategooriasse, olles juba seetõttu mõistetud eesti kirjandusuurimise peavoolust kõrvale jääma. Kuid probleem on sügavam: Oksa tähelepanuväärsematest proosapaladest pole sugugi lihtne välja lugeda, mis seal juhtub, rääkimata sellest, miks nõnda juhtub. Sestap on Oksa loomingu iseloomustamisel õigustatult kasutatud mitmeid kirjandusteoreetilisi silte, nagu ekspressionism (Heero 2005), sümbolism, modernism (Süvalep 1996), dekadents jne. Kuigi olen ka ise varem üritanud Oksa loomingut paari märksõna varal tõlgendada (Luks 2015), ei tundnud ma seejuures sugugi, et oleksin loetut piisaval määral mõistnud.
Oksa üksikud tööd ilmusid Noor-Eesti albumeis ja ajakirjas, enamik jäi avaldamata. Oks saatis neid ise laiali ajalehetoimetustesse, kuhu need jäidki. Friedebert Tuglase sõnul, kes Oksaga kümmekond aastat kirjavahetuses oli, “on Oks kirjutanud ühes luuletustega mitu- ja mitusada tööd.”
- Henrik Visnapuu (1890-1951)
Kontrastide mees, jumalat teotavad luuletused - peegeldab oma aega. Kirjutab minavormis, sest ei taha end distanseerida sellest, vaid olla seal luule sees.
Visnapuu pööras väga palju tähelepanu kõne kõlale. Näiteks: Lumihärmätisen - lõuna-eestiline kõnepruuk - “en “lõpp jääb kõlama kui võrreldes “es” lõpuga.
“10 kirja Ingile” - romantiline luule - pühendatud oma abikaasale. Ülesehitus armastuslugu - aastaaegade tsükkel, mis algab kevadel, mil puhkeb suur armastus.
Kuulata saab siin: https://arhiiv.err.ee/vaata/henrik-visnapuu-kumnes-kiri-ingile/similar-21176
Pätsi ajal oli keerulisem 1930’datel - vastandamine võimu ja vaimu vahel. Võim dikteeris millest rääkida ja kirjutada ning puudus elementaarne demokraatlik sõnavabadus.
Läks võimude poolt (Saksa aeg) soosituga kaasa ja lõi ajakirja “Varamu”
Nõukogude võimu saabudes kaotas töö ja sattus nende põlu alla.
Läks 1944 pagulusse ja taganes Saksamaale, põgenikelaagrisse, kus oli mitu aastat, pääses 1949 ja lahkus sealt Ameerikasse.
Luules pidevad kordused, mistõttu tehti tema luulest ka paroodiaid. Luuletus “Sirel” eelkõige (palju korduseid) - “Visnapuudullik luule” võtsid luuletuse “Sirelid” endale malliks nagu haiku (Kivisildnik)
- August Gailit (1891-1960)
August Gailiti kaks poolt - üks on “Nipernaadi” ja “Ekke Moori” Gailit - helge, värvilise ja naljaka maailma looja, aga on ka teine Gailit - süngetooniliste grotesksete hukatuspiltide maalija. Sai tuntuks “Siuru” ajal.
Raskemeelsus loomingus - kajama jäi tume põhitoon; inimeste teod on võikad, jumal on halastamatu, elu on kannatus. Gailitile omane negatiivse-positiivse vastandamine.
(Raskemeelsus kõlas ikka ainult osas loomingus.) Situatsioonikoomika ja grotesksus avaldus näiteks romaanis „Isade maa“, mis kujutas Vabadussõda. Samas oli see väga isamaaline raamat. Gailit oli ta Kuperjanovi partisanide ja soomusrongide juures sõjakirjasaatjaks, kirjutas Postimehele.
Näiteks kirjeldas ta värvikalt eestlaste „paraadi“ Riias (vaesusest tingitud väljanägemine) ja lätlaste reaktsioone sellele samavõrravärvikalt. Gailit oli ise poolenisti Läti päritolu.
- Betti Alver ja Heiti Talvik
Rühmitus Arbujad - Kersti Merilaas, Uku Masing, Bernhard Kangro ja teised
Heiti Talvik: 1920 alguses hakkas kirjutama, esimene kogumik ilmus 1934 “Palavik” ja teine 1937 “Kohtupäev”
Nõukogude ajal ei avaldanud enam luulet ja tegeles pigem tõlkimisega.
Palindroomide rohkus - pikad laused, mis on ühtpidi üks ja teistpidi teine või samamoodi. Teda iseloomustavad nii andumus luulele kui ka enesekriitika. Seetõttu polnud ta ka eriti viljakas.
1937. aastal abiellus Heiti Talvik Betti Alveriga.
15. mail 1945. aastal arreteeris NKVD Talviku ja ta saadeti pärast mõneajalist vangistust Eestis asumisele Tjumeni oblastisse, kus ta suri Urmanovo haiglas 1947. aastal.
Betti Alver - Omane klassikaline lõpetatus: kindlate piirijoontega, tasakaalustatud ja n-ö suletud vorm; luuletajaisiku taandumine kõrvalvaatajapositsiooni, eneseväljenduse objektiveerimine sümbolipildiks.
Tõlkis “Jevgeni Onegini”.
Luuletused "Miks elu tähetund on kordumatu" ja "Tulipunane vihmavari":
... Ja kähku sain küllalt roast,
lippasin toast -
käsi veel ukselingil
lävel kepsu ju löömas jalad -
ma ei kilganud äkki enam
ega taibanud vähematki.
Minu pisike päikene pingil
oli katki !!!!
Oli katki !!!!
Oli keskelt murtud katki !!!
Suur päike paistis korraga kaugelt
Lauad ja laed olid samad,
kuid hoopis madalamad -
ma olin väike !!!
Ei saanud millestki aru,
ei mõistnud,
ei märganud muud,
kui panin pea vastu seina
ja nutsin.....
oma elu esimest leina.
Ma ei osanud küsida, kosta
ega sõnadega kurta.
Ma ei lasknud end lohutada.
Ema lubas osta uue varju,
mis on veelgi kenam
uut aga,
uut
ma ei tahtnud enam.
- Ilmar Laaban (1921-2000)
Ilmar Laaban – sürrealismi isa
1946 ilmus esikkogu “Ankruketi lõpp on laulu algus” – esimene taotluslikult sürrealistilk luulekogu eesti kirjanduses. See tekitas oma väljapeetud sürrealismiga üldiselt mõistmatust ja tõrget. Sürrealism ei hoolinud rahvuslikest väärtustest ning see hoiak tundus paguluses küünilisena. Vastuvõetamatu oli ka sürrealismi juurde kuuluv pahempoolsus. Pärast seda luulekogu loobus Laaban järjekindlasti luuletuste kirjutamisest. Kirjutas aforismiraamatu.
Kirjutas 5000 palindroomi, enamik neist eesti keeles, kuid ka rootsi ja saksa keeles.
- aastate kirjandus: kassetipõlvkond; proosauuendus (Mati Unt, Arvo Valton, Enn Vetemaa)
https://60ndadeestikirjanduses.weebly.com/
