Kordamisküsimused - pikad Flashcards
(44 cards)
- ÜHISKONDLIK TAUST. SOVETISEERIMINE. SOTSIALISTLIK REALISM
Ajaloolised võtmesündmused:
- augustil 1939 sõlmiti Molotov-Ribbentropi pakt, mille salaprotokoll jagas mõjusfäärid Ida-Euroopas. Balti riigid läksid Nõukogude liidu võimualasse, neile sunniti peale vastastikuse abistamise lepingud, Balti riikide alale paigutati sõjaväebaasid. 1940 olid Balti riigid sunnitud nõustuma nõukogudemeelse valitsuse ametisseandmisega. Eesti okupeeriti 21.06.1940. Kuni järgmise aasta suveni toimusid eliidi vahistamised ja hukkamised/vangilaagritesse saatmised.
- alustas Saksamaa sõda NSVLi vastu, osa eestlasi mobiliseeriti Saksa armeesse (vastasseisude tekkimised perekondades - kummale poole hoida). Paljudel õnnestus põgeneda Soome, kus asuti Soome armee teenistusse (soomepoisid). 1944 vallutas Punaarmee Tallinna. Sama aasta sügisel põgenesid Eestist Läände umbes 70 000 inimest, sh mitmed kirjanikud ja kultuuritegelased. Pärast II ms arenes eesti kirjandus ja kultuur kahes sfääris - Kodu-Eestis nõukogude Eesti kultuur ja Lääneriikides väliseesti kultuur, kahesus kestis taasiseseisvumiseni.
Samal ajal Lääneriikide ja NSVLi vahel külm sõda, mille tõttu NSVL ja tema liitlased sulgusid “raudse eesriide” taha. 1944-1953 Nõukogude okupatsiooni stalinistlik periood, mis oli kõige karmim ja repressiooniderohkem aeg, valitses hirmuõhkkond. Laiaulatuslik sovetiseerimine, vastupanu mahasurumine. 1949. aastal märtsiküüditamine.
EESTI KIRJANDUSE SOVETISEERIMINE
Mitmed nimekamad kirjanikud põgenesid 1944. aastal Saksamaale ja Rootsi. Kodumaale jäänuile sai osaks surm Siberis või repressioonid, avaldamiskeelud ja sisepagulus. Kirjandus pidi ideoloogia tööriistana propageerima sotsialistliku realismi meetodit ja parteilisust. Lõpetati Eesti Kirjanike Liidu tegevus, kirjastused riigistati, tegevus allutati partei kontrollile. Kehtivale režiimile ebasoodne kirjandus keelati, kõrvaldati käibelt või hävitati. Eeltsensuur kõikidele ilmuvatele tekstidele. Vaba eneseväljendus oli võimatu.
Valitsev loomemeetod oli sotsialistlik realism. Toimus nn kodanlike natsionalistide vastane kampaania. Kirjanike Liidust heideti välja Tuglas, Semper, Alver jt. Ühiskondlikust elust kõrvaldati sõjaeelse Eesti kultuuritegelased. Kirjandusväljale jäid sõja nõukogude poolel kaasateinud, Venemaa eestlased, juunikommunistid. Ametliku kirjanduspoliitika sisuks kujunes kõige rahvusliku jälitamine ja hävitamine.
SOTSIALISTLIK REALISM
Sotsialistlik realism oli nõukogude kirjanduse põhimeetod (1934. kuulutati nõukogude kirjanike kohustuslikuks loomemeetodiks). Nõuded: ustav elutõele (realistlik ja tüüpiline - pidi kujutama töölisklassi ja olema neile mõistetav); toetama kommunistliku partei ideoloogiat; leppimatu dekadendi ja formalismi vastu; leppimatu “kodanliku natsionalismi” vastu. Tegelikult oli sotsialistlik realism utoopiline esitusviis, mis ilusatas tegelikkust ja allutas kogu kultuuri ideoloogilistele nõuetele.
Sotsialistlik realism Eestis: Ideoloogiline ümberkujutamine algas kohe pärast Nõukogude võimu kehtestamist. Nõukogude kirjanduse juhtivad žanrid olid poeem ja draama. Sotsialistliku realismi kaanon nõudis eepilisust, positiivsust ja võitluslikkust. Luules palju Stalinit kiitvaid värsse. Üldiselt ka näiteks kirjutamine kolhooside moodustamisest ja Stalinistlik propaganda.
Näited: Leberecht “Valgus Koordis”, V. Karrus, J. Smuul jt
- 60NDATE KIRJANDUSMUUTUSED. ÜLEMINEK SULAPERIOODILE
Ühiskonna vabanemine peale Stalini surma 1953. aastal. 1956. aastal kritiseeris NLKP kongress isikukultust. Uueks parteiliidriks sai Nikita Hruštšov. Algas nn sula-ajastu, mille lõpp on määratletud aastatega 1964 või 1968. 1964 - võimule tuli Brežnev. 1968 - NL väed okupeerisid Tšehhoslovakkia, märk süsteemi uuest jäigastumisest.
Pärast Stalini surma algasid poliitiliste represseeritute rehabiliteerimised. 1950ndate lõpuks oli Eestisse tagasi pöördunud üle 30 000 küüditatu ja arreteeritu. Tsensuurikomitee tegutses edasi, kuid keelu alt vabanesid mitmed põlualused autorid. Taastati autorite õigused ja anti avaldamisvõimalusi. Absoluutse keelu alt vabanesid ka Eestist lahkunud autorid (Under, Suits jt). 1950ndate teisel poolel lõppes raamatute massiline hävitamine raamatukogudes, kehtima jäi eeltsensuur.
Toimus sotsialistliku realismi kaanoni revideerimine, samas aga hoiatati kirjanike kodanlike mõjude eest. Liberaliseerusid ka kirjandusinstitutsioonid sh ENSV Kirjanike Liit. Valmis Kirjanike Maja, mille musta laega saalis hakati korraldama kirjanduslikke kolmapäevi. 60ndatel oli Kirjanike maja koos kohvikuga Pegasus Tallinna kirjanduselu mitteametlik keskus. 1960ndad olid NL kõige avatum ja liberaalsem aeg. Tõusis kirjandusperioodika tähtsus, nt ajakirjad “Looming”, “Keel ja Kirjandus”. Oluline roll Loomingu Raamatukogul. Aina rohkem hakati avaldama ilukirjandusteoseid (ka tõlketeosed - Salinger, Kafka, Camus).
1965 avati Tallinn-Helsingi laevaliin, aina enam saadi kontakti muu maailma ja eksiilis elavate sugulastega. Tekkis aimdus muus maailmas toimuvast. Lisaks lääneliku popkultuuri ja subkultuuride jõudmine Eestisse, lääneliku muusika mõju jne. Ühiskonnas valdavalt optimistlik elutunnetus, elujärg paranes, võimalus ehitada individuaalelamuid ja uued elamurajoonid linnades. Need muutused andsid aluse 60ndate muutusteks nii luules kui ka proosas.
- LUULEUUENDUS + erinevus sotsialistlikust realismist
1960ndate tõusuaeg ühiskonnas ja kirjanduses, usk et elu läheb paremaks. Luule uuenemine oli kogu kirjanduse uuenemise mootoriks. Märksõnad 60ndatel: traditsiooni taastamine, luule avardumine, arbujaliku traditsiooni tagasitulek ja järjepidevuse taastamine - lähtumine 1930. aastate luulearengutest.
Luuleuuenduse peamisteks läbiviijateks olid J. Kross, A. Kaalep ja E. Niit (Kross ja Kaalep represseeritud). Nende luuletegevus ja tõlked muutsid eesti luule suunda. Uue luule meeleoluline taust - sotsiaalse optimismi tõus, maailma avanemine, kosmoseretoorika. Piiride avardumist väljendab enim vabavärss, mis kujunes keskseks teemaks uuendajate ja vanameelsete vahel. Tegelikult oli selle taga võitlus vaba, ideoloogiast puutumata luule eest. Varasemas eesti kirjanduses oli vabavärss aktsepteeritud (nt KJPeterson), stalinismi lõppedes laienes taaskord värsitehniline vabadus. Probleem muutus teravaks, kui ilmusid Krossi, Kaalepi ja Niidu luuletused, kus lisaks vabavärsile kasutati ka uutlaadi kujundeid ja sõnavara.
Poleemikat tekitanud luuletused (Loomingus 1959-60): Niit “Laulu algus”, Kaalep “Lõikuskuu sonaat” ja Kross “Köietrikk”. Hermelini nime all avaldatud paroodia “Sirbis ja Vasaras”: “Porikuu sonaat-fantaasia opus 13”. Naeruvääristab uut luulet, ütleb et kodanikulüürikal peab olema korrapärane vorm ja üldarusaadav sisu. Seejärel TÜ üliõpilaste avalik kiri Hermelini vastu ja luuletajate kaitseks (koostasid Ehin, Kaplinski, Rummo jt). Kiri ei ilmunud kunagi, põhiteema: vabavärsi kaitsmine, selle varjus sõnavabaduse kaitsmine. Vabavärsipoleemika oli Eestis poliitiline. Küsimus polnud tegelikult vabavärsis, vaid selles, mis on uus ja sobilik nõukogude eesti luules. Vabavärss kui ajend põlvkondade ja ideoloogiate vahelises võitluses.
Võimalik, et luuleuuendus oli intertekstuaalsetes suhetes väliseesti luule paremikuga ja väliseesti kirjanduse mõju võis olla suurem, kui seni teadvustatud.
- KASSETIPÕLVKOND: AUTORID, ISELOOMUSTUS, OLULISUS
Kassetipõlvkond oli noorte luuletajate põlvkond, kes debüteerisid 1962-1968. aastal. Debüütkogud olid vormistatud kassettidena (5tk, raamatukastid/pappkarbid, milles mitu teost).
Selle põlvkonna debüteerimise ajaks oli luuleuuendus juba toimunud ja vastuvõetav, autorid ei pidanud järgima sotsialistliku realismi vormilist kaanonit. Kassetipõlvkonna luule tekitas suurt elevust, luule populaarsus ühiskonnas tõusis. Luuletajate debüteerimist toetas elav 60ndate kirjanduselu. Ajakirjadest aktiivne ja huvitav “Noorus” - ilmus palju kaasaegset tõlkeluulet.
LUULEUUENDUSE JA KASSETIPÕLVKONNA TÄHTSUS:
Alates 1960ndate keskpaigast oli luulepilt võrreldes varasemaga täiesti teine ja üsna vähe nõukogulik. Toimus traditsiooni taastumine (arbujalik luule), ilmuda said ka pagulusse läinud Underi, Suitsu, Visnapuu luulekogud. Sotsialistliku realismi kaanoni kadumine, esteetiline murrang, luule moderniseerus, suurem vabadus vormis ja sisus. Esile kerkisid vabaduse teemad, loodus, avardumine, maailma avastamine. Samas tsensuur ja poliitilised tabud kehtisid.
Uued luuletajad 1960. aastate lõpus ja 1970. aastatel said jätkata muutunud esteetilistes tingimustes. 1960. aastad “kuldajastu” eesti kirjanduses just uuenduslikkuse, elevuse ja kirjanduspildi avardumise tõttu, toimus mitmete eesti luule klassikute kirjandusse astumine.
Autorid: Kross, Alliksaar, Rummo, Luik, Kaplinski, Ehin
(Hando Runnel, Leelo Tungal. Enn Vetemaa, Mats Traat Nikolai Baturin - jätkasid peamiselt prosaistidena)
JAAN KROSS - LUULETAJANA (KASSETIPÕLVKOND)
Alustas luuletajana, oli üks luuleuuenduse põhimootoritest. Tema esikkoguks “Söerikastaja”, kokku avaldas 4 luulekogu. Hiljem peamiselt prosaist, eesti kirjanduse grand old man, Nobeli preemia mitmekordne nominent. Tema luuleloomingut iseloomustab suurejooneline barokne vabavärss, assotsiatiivne kujundiloogika. Nn intellektuaalne luule - vaja kõrgemaid teadmisi, et seda mõista.
ARTUR ALLIKSAAR
KASSETIPÕLVKONNA MÕJUTAJA
Oli Saksa sõjaväes, tegutses metsavennana, vangistati 1949. Naasis Eestisse 1958. aastal. Elas Tartus boheemlaselu, sisepaguluses ja avaldada ei saanud. Samas mõjutas otsese suhtluse kaudu kassetipõlvkonna luuletajaid koosviibimistel Werneri kohvikus ja kodudes. Ringkond: Rummo, Ehin, Kaalep jt. Noored autorid said lugeda ta tekste ainult käsikirjades. Alliksaare luule oli nii vabavärsiline kui riimiline, mõju arbujatelt, samas programmiline avangardist - näha paradokse, hargnevaid luulevooge. Luuletus “Aeg” - ei ole paremaid, halvemaid aegu. On ainult hetk, milles viibime praegu.
PAUL-ERIK RUMMO - LUULETAJANA, KASSETIPÕLVKOND
On üks kassetipõlvkonna tähtautoreid ja 1960ndate esikluuletaja. Debüüt 1962. aastal “Ankruhiivaja”. Lisaks tegutses ta kriitiku, esseisti ja dramaturgina. Legendaarne autor ja jäänud selleks siiani. Mitmete rahva mällu jäänud tekstide looja (nt “Me hoiame nõnda ühte…”, mis ka Eesti ID kaardi turvaelemendiks ja Maarjamäe Kommunismiohvrite memoriaalil). “Viimse reliikvia” laulusõnade autor (“Põgene, vaba laps…”). Tabas midagi, mis oli sügaval eesti rahva hinges, kirjutas selle välja täpses ja vapustavas vormis.
Kompromissitus - 1972. aastal valminud luulekogu jäi tsensuuri kinni. Rummo keeldus seda muutmast ja avaldamise nimel kompromisse tegemast (ilmus 1989). Käsikiri ringles koopiatena, muutus kultustekstiks.
SEMINAR:
“Lauliku lapsepõlve” luuletused nostalgiahõngulised, kadunud nooruse ning kooliaja meenutuste teemad. Enesekriitika on lõdvenenud. Väljendatud kiindumust perekonda, kodumaasse. Loengus toodud välja, et ka teelolekumotiiv, minu meelest ka palju kriitikat.
Luuletused “Vana harmoonium” ja “Elavnurk” - kooliaegne meenutus, igatsus kooliaastate järele, heldimus, südamlik tänu möödunud ajale, kuhu küll aeg nii kiirelt on läinud, kõik oli ju justkui eile.
“Mõistmisest” ja “Lüüriline pöördumine juhtiva töötaja poole” - luuletustest õhkab aja surutus rahvale, kerge hukkamõist, seadused, mis polnud rahvale meeltmööda. Luuletaja näitab kibestumust ja rahulolematust juhtide üle. Kasutab erinevad vormivõtteid ja kirjutab paljudel eri teemadel. Vormiliselt palju pause, vahel osa teksti kursiivis, kasutatud rahvaluulemotiive. Mõnes luuletuses osa teksti märkustena sulgudes (nt “Hamleti laulud”).
“Me hoiame nõnda ühte” - miks just see luuletus id-kaardil ja memoriaalil? Hästi emotsionaalne, aga mitte lääge ega odavalt emotsionaalne. Sellel on sügavust, torgib nö õigeid kohti. Kenasti kasutatud loodusmotiivid - taevad, meri jms. Kasutab mina ja sina vormi, tekib teatav intiimsus. See nagu ühe rahva saladus, ainult meie saame aru, mis ta sellega öelda tahab, sest otseselt pole seal mainitud ühtegi isamaaga seotud sõna.
VIIVI LUIK - LUULETAJANA, KASSETIPÕLVKOND
Imelapse debüüt, hakkas kirjutama 14-aastaselt, teadis juba lapsena, et temast saab luuletaja. Debüüt 1965 “Pilvede püha”. Romaanid alates 1985. Debüütkogudes tundlik loodusluule, terav kujundimeel, napp keelekasutus. Seejärel linnaluule. Hiljem, suured, üldistavad metafoorid ajast, rahva ja rahvuse saatusest. See teema läheb edasi ta romaanides (“Seitsmes rahukevad”; “Ajaloo ilu”). “Kanaarilind kaevanduses” - luuletaja võime tajuda aja ja ajastute muutusi ja ohte.
JAAN KAPLINSKI - KASSETIPÕLVKOND
Alustas 1960. aastatel kassetipõlvkonnas. Juhtiv luuletaja läbi viimaste aastakümnete. Mitmekordne Nobeli kirjanduspreemia nominent. Paljutõlgitud autor. Läbimurdeteos luulekogu “Tolmust ja värvidest”. 60ndate luules võimas vabavärss, loitsulisus. Võib kohata ida mõjusid, religioosust ja müstikat. Hiljem napisõnalisus, minimalism, mis kõlas kaasa 70-80ndate vaikse, kuid kindal rahvusliku vastupanuga, samas üleilmne, kosmopoliitne ja kõikehaarav, kriitiline maailma suhtes. Alates 90ndates rohkelt proosat, nt ulmejutte ja autobiograafiliste joontega teoseid.
ANDRES EHIN - KASSETIPÕLVKOND
Debüüt “Hunditamm”. Koondkogu “Alateadvus on alatasa purjus”. Tõlkinud proosat ja luulet paljudes eri keeltes. Andeküllase keelega inspireeriv luuletaja. Mängulisus teksti, mõtte ja kujunditega, ootamatud pöörded. Kentsakas, sürrealistlikes toonides kujutlusmäng. Domineerib peaaegu alati koomiline element. Absurdne põimub mitte-absurdsega. Esineb ka sõnakoomikat. Eesti “esisürrealist” Ilmar Laabani kõrval. Tema Loomingus ilmunud essee “Kujund ja meeled” oli üks programmilisemaid kirjandusteoreetilisi käsitlusi, nn kassetipõlvkonna manifest.
- AASTATE OLUKORD JA KOLM KULTUURIHOIAKUT
Sula-aeg algas peale Stalini surma. Iseloomulik ühiskondliku elu liberaliseerumine, tsensuuri nõrgenemine, sotsialistliku realismi žanri vabam tõlgendamine, elavnenud kontaktid lääne kultuuriga. Ehkki sotsialistlik realism oli ametlikult käibel, hakatakse seda tõlgendama teisiti ja sinna alla hakkavad kuuluma kirjandusvõtted, mis enne ei kuulunud.
Võimalikuks said välisreisid, hakati tõlkima väliskirjandust, hakkas ilmuma Loomingu raamatukogu sari, tsenseeriti enamasti inimest, mitte tema loomingut. Eesti kultuuris “kümnendivahetuse pööris” 1968-1972 - kiirete, lühikeste muutuste periood. Seitsmekümnendatel taas karmistus.
Kolm kultuurihoiakut nõukogude ajal: 1. Nõukogulik, orienteeritud okupatsioonivõimule. 2. Rahvuslik-konservatiivne, orienteeritud traditsioonile (rahvuslik ja samas alalhoidlik, loojad, kes tahavad jätkata minevikutraditsioone). 3. Uuenduslik, orienteeritud (lääne) avangardile (eeskätt nooremate põlvkondade näol, orienteeritud Lääne kultuuriga kaasa minekule). Need hoiakud teisenesid ajas ning muutus ka nende omavaheline suhe. Kursuse põhihuvi kahe viimase hoiaku vahekord. Kümnendipöörise ajal oli hästi uuenduslik vaade, 70-80ndatel tagasi juurte juurde.
SOTSIALISTLIK JA SOTSIAALNE REALISM
- aastate keskel muutused: sotsialistliku realismi avaram mõistmine + tagasipöördumine realistliku traditsiooni juurde. R. Sirge romaan “Maa ja rahvas” (eesti küla 1940-41, sh juuniküüditamine). Romaanis segunevad sotsrealism, realistliku külaromaani traditsioon ja Vilde kriitilise realismi traditsioon. Stalinistlik sotsialistlik realism ei olnud tegelikult realistlik, ainult kujutas elu sellisena. Romaan sai ilmuda, aga seda dramatiseerida ei lubatud.
- aastate esimesel poolel sai peavooluks sotsiaalseid probleeme käsitlev realistlik proosa (tegelaste hingeelu ei ole peamine, nad on tähtsad, kuna nende kaudu avanevad suuremad sotsiaalsed probleemid). Realistlikult kujutatakse lähiminevikku, sõda ja Stalinismiaega. 60ndate sõjaromaanid nihutasid lubatava temaatika piire. Nt kujutati sõjapõlvkonna kogemusi, kasutati isiklikke mälestusi, räägiti inimeste sisemistest võitlustest ideoloogia suhtes. Sõda kujutatakse väga koledana.
- NOORE PÕLVKONNA AUTORID PROOSAS. MODERNISMI ILMINGUD. EKSISTENTSIALISMIVAIDLUS
Noor põlvkond proosas: Arvo Valton, Mats Traat, Enn Vetemaa, Teet Kallas, Mati Unt. Tihti nende esimesed proosateosed alguses väga realistlikud, aga pidevalt otsivad ja arendavad stiili, jõuavad modernistlike katsetusteni. Kirjanduse avardumist toetas ka Lääne marksisti Garaudy raamatu “Piirideta realism” ilmumine, kus kirjeldati realismi kui midagi väga avarat, mis aitas põhjendada modernistlikke katsetusi.
EKSISTNTSIALISMIVAIDLUS
Tuli esile seoses Valtoni loominguga. Eksistentsialism jõudis Eestisse 60ndatel (tõlked) ja mõjutas eesti kirjandust. Eksistentsialism käib kokku sõnaga absurd. Eksistentsialismi idee on, et ühiskond, kus inimene elab, on talle võõras, ta ei tunne end seal hästi ega koduselt. Eduard Päll ründas Valtonit, Unti jt oma artiklis. Märksõnaks võõrandumine. Valtoni tegelaste maailmavaade olevat nõukogude ühiskonnas sobimatu (kriitika, et kujutati võõrandumist, NL-is ei saa seda olla, kõik on õnnelikud jne). Järgnevad artiklid, kus arutletakse võõrandumise üle, tuuakse argument, et ka Marx käsitles seda, seega on see kommunistlikku ühiskonda sobilik, kaitstakse Valtoni loomingut, Päll jääb alla.
- NOORE PÕLVKONNA AUTORID PROOSAS - ENN VETEMAA
Omandas 2 vastandlikku haridust - keemiainsener, mis andis talle asjaliku maailmavaate. Kompositsiooni eriala - loomingus elemente muusikast. Debüteeris esimeses luulekassetis. Lühiromaanide tsükkel: “Monument”, “Pillimees”, “Väike reekviem suupillile”, “Munad hiina moodi”, “Kalevipoja mälestused”.
“Monument” oli omas ajas väga populaarne, tekitas kriitikas palju vaidlusi, oleks peaaegu jäänud tsensuuri kinni. Peategelaseks antikangelane. Lugejatel raske tajuda, mis on siis minajutustaja, mis autori enda mõtted. Konformist - kohaneja, tegelane suudab end häälestada olukorrale, sellele, mis parasjagu vajalik. Vastand nonkonformist, jääb oma põhimõtetele kindlaks. See oli oluline teema 60ndate noorte kirjanike seas. Vetemaa iseloomulikuks žanriks lühiromaan. Sisemonoloog. Minajutustaja ei pruugi esindada autori vaateid. Eetilised probleemid teostes: süü, kõlbeline vastutus, hea-kurja suhe. Palju viiteid Piiblile, kristlusele. Kuidas eetiliselt nõrgad inimesed muutuvad tahtmatult kurjuse tööriistaks, ise pärast kannatades ja kahetsedes.
- NOORE PÕLVKONNA AUTORID PROOSAS - ARVO VALTON
Küüditati lapsena Siberisse. Omab samuti vastandlikke haridusi: mäeinsener ja stsenarist (“Viimse reliikvia” stsenaarium). Kirjutanud novelle, romaane, näidendeid, filmistsenaariume, aforisme jne. TLÜ audoktor. NOVELLID: kujutavad tihti kaasaega, mitmesuguseid olukordi, tavalisi lihtsaid inimesi. Realistlikud, heatahtlikud kirjeldused tegelaste väikestest veidrustest. Novellid on lühikesed ja tugevalt keskendunud kindlale sündmusele või tegelasele. Sageli lõpus puänt. 60ndate keskel hakkab tema stiil kiiresti muutuma. Valton muutub järjest kujundlikumaks, metafoorseks, tegelasel tihti kindel sotsiaalne või poliitiline tähendus, novellidel võimalik teha suuri sotsiaalseid üldistusi. Näha ka irooniat, absurdi.
Loob mudelsituatsioone ja kujutluslikke maailmu. Absurd ja grotesk. Hilisemates novellides müüdiline mõõde, üleloomulikkus. Teda huvitab teispoolsus (nt vaatepunkt surmajärgses kohas), ida mõttevoolud ja soomeugri mütoloogia. Tema loomingut on kõrvutatud ka Tuglaste novellidega. Ise öelnud, et heas kirjandusteoses peab midagi alati jääma mõistatuseks. Kirjutanud ka romaane, nt “Tee lõpmatuse teise otsa”.
SEMINAR: ARVO VALTON “MUSTAMÄE ARMASTUS”
Mustamäe armastus: Kummaline (absurdne) armastuslugu, loodi isegi perekond. Unenäoline kujutelm/unistus, naine soovib last, aga mitte meest enda kõrvale, mees soovib pere, aga mitte kohustusi. Nö ideaalne abielu. Lootus unistuse teostumisest.
Rohelise seljakotiga mees: mees hakkab rongijaamas valjuhäälselt raamatuid ette lugema. Erinevad ametnikud ei suuda tegevust selgitada. Isetegevusele vaadati halvasti, hakati otsima seadusi, mis seda lubada võiksid. Oli üleüldine nõutus - kas levitati ebasobilikku ideoloogiat; kuidas lugemist seaduslikult korraldada. Nõukogudelik käitumine: koristajad teavitasid korrapidajat, tema kõrgemaid ametnikke, moodustati komisjonid jne. Tulid erariietes mehed, kes hakkasid kuulama ja üles märkima (KGB). Samuti tsensuuri element, üks jäi istuma, kuulama, kas loeti ikka õiget teksti.
Kaheksa jaapanlanna: keemiatehas - kirjeldus põhineb realistlikul kogemusel. Peategelaseks üksildane mees, kes peab tutvustama jaapanlannadele tehast, kindla süsteemi järgi, inimese silmitsi seismine süsteemiga, kardab kontrolli. Nõukogudelik käitumine: üritatakse näidata oma võimu, näidata suurt tehast. Autori enda teadmised ida kultuurist: oskas kirjeldada jaapanlannade välimust. Algul olid jaapanlannad hästi ilusad, viisakad, sirge seljaga, võrdlus liblikatega. Lõpus aga räsitud, väsinud, nö käisid NLis ära ja siis näha, mis see nö teeb inimesega.
Tünn: Üksik meesterahvas asub elama tünni, et olla kokkuhoidlik, kuid see pole kooskõlas ühiskonna väärtustega. Tulid esile ühiskondlikud normid: heaoluühiskond, teisitimõtlemine pole aktsepteeritav. Absurd/realistlik utoopia. Mehe kiri tema absurdilise ideega siiski säilitati.
- VÄLISEESTI KIRJANDUS
VÄLISEESTI KIRJANDUS: ÜLDIST
Väliseesti kirjandus oli olemas osaliselt ka enne II ms, aga taseme poolest hea alates 40ndate lõpust. Teise maailmasõja lõpul põgenes Eestist ca 70 000 inimest. Nende hulgas palju haritlasi ja juba tunnustatud kirjanikke. Nendest ja nende laste põlvkondadest sirguski nähtus nimega väliseesti kirjandus. Väliseestlaste suuremad kogukonnad: Rootsi (väliseesti kirjanduse keskus), Kanada, USA, Austraalia. Loodi ka erinevaid kirjanike ühendusi ja kirjastusi.
Kirjandus- ja kultuuriajakirjad Tulimuld ja Mana. Tulimulla ümber koondus eeskätt väliseestlaste vanem põlvkond, kes pidas olulisimaks Vabariigiaegsete kultuuritraditsioonide säilitamist. Tulimulla ringkond ei pooldanud suhtlemist Nõukogude Eestiga ja leidis, et see tähendab okupatsiooni tunnustamist. Kodumaaga suhtlemist pooldas ja seda ka tegi ajakirja Mana ümber koondunud ringkond, kuhu kuulusid eeskätt noorema põlvkonna väliseestlased. Oli ka väliseesti teater, tegemist oli harrastusteatriga, mõjutas näitekirjanduse vähe.
SUHTED EESTIGA
Sulaajast peale tekib kontakte isiklikul tasandil: vastastikused külaskäigud, kirjavahetus. Esimene riik, kuhu turismirühmadega mindi oli Soome, kus väliseesti kirjanike ei olnud (sealt oleks pagulased välja antud). Turism avardus vaikselt ja muutus küllaltki kättesaadavaks. Sõidetakse ka Rootsi, Kanadasse jne ja väljast oli võimalik sõita Eestisse. Edenevad suhted kirjanike vahel. Üksteise mõjutamine ja loomingu vahendamine (isikliku suhtluse kaudu), väikese erandiga 1960ndatel aastatel: Väliseesti uudiskirjanduse väljaanded Eestis 60ndate keskel. Tekib (mitteametlik) dialoog kodu- ja väliseesti kirjanduse vahel.
VÄLISEESTI PROOSA: PÕLVKONNAD
- Eestis juba tunnustatud kirjanikud - eesti proosa järjepidevuse kindlustajad (Gailit, Mälk, Kivikas jt). Luuletajatest nt Suits ja Under. Jäid väliseesti kirjanduse mõttes uue põlvkonna varju.
- Arbujate põlvkonna prosaistid, debüteerisid enne sõda või sõja ajal (nt Ristikivi, Kangro).
- Noorema põlvkonna prosaistid, debüteerisid paguluses (Helga Nõu, Enn Nõu, Ilmar Jaks jt). Saab kõrvutada kodumaa kassetipõlvkonnaga.
- Väikelapsena Eestist lahkunud või välismaal sündinud põlvkond, kirjutavad asukohamaa keeles. Kirjandusteadlased kahe vahel, kas neid lugeda eesti kirjanduse alla või mitte.
VÄLISEESTI KIRJANDUSPROTSESS
Eesti kirjanduse kese on paguluses kuni sula-ajani. Mõnda aega ilmus välismaal teoseid rohkem ja parema tasemega kui Eestis. Seejärel arenevad kodu- ja väliseesti kirjandus kõrvuti. 1970ndateks liigub kirjanduse kese Eestisse. 70ndatel ilmub juba Nõukogude Eestis rohkem teoseid kui välismaal ning üldine tase on muutunud kõrgemaks just kodueesti kirjanduses.
Kuuekümnendate põlvkond (kassetipõlvkond) Eestis ja väliseestlaste noorem põlvkond suhtlevad tihemini ning orienteeruvad rohkem uuendustele (kirjanduslik modernism ja postmodernism). Selle põlvkonna autorite vahel tekib tihedam suhtlus ja nad mõistavad üksteist paremini, kui vanemad põlvkonnad. Suhtlust toetab ja arendab asjaolu, et mõlema põlvkonna kirjanikud on oma kultuurihoiakutelt sarnased, huvituvad uuemast lääne kirjandusest, millest saadi eeskujud, mõjud ja ka nende enda looming kulgeb pigem modernistlikus vormis. Maailmavaade muutus globaalsemaks, rahvuslike traditsioonide olulisus hakkas kaduma.
Eesti kirjandus - kahte harusse kasvanud puu? Eesti kirjandus ei kasvanud kahte harusse, vaid see lõhestati. Juured on rahvusliku ärkamisaja mullas, tüvena ühendab välis- ja kodueesti kirjanduse arbujate luule; kahe haru võrad hakkavad ühte põimuma 1960. aastatel.
VÄLISEESTI KIRJANDUS JA LUGEJAD
Lugejaskond suhteliselt väike, piirdub tavaliselt pagulaste kogukonnaga. Proosateoste tiraaž väike, mis tähendas ka seda, et raamatute kirjastamine oli pigem missiooniakt kui et teenimise võimalus. Lugejate ootused ja nõudmiste surve kirjandusele ja kirjanduspoliitikale. Kuna avaldada sai väga vähe, siis tuli arvestada, mida lugejad soovivad. Raamatute levitamine toimus enamasti ettetellimuste kaudu ja selle kaudu tekkisid tiraažid, mis hiljem siis lugejatele saadeti. Väliseesti kirjanduse taastrükid ja levik Eestis 1990. aastatel.
- VÄLISEESTI PROOSA - TEEMAD JA AUTORID
I teema.
Pagulasproosa täidab (rahvus)teraapilist funktsiooni. Kirjutatakse valdavalt minevikust. Kunstiline tase polnud niivõrd oluline, peaasi et need teemad tuleks esile. Kodu-Eestis samal ajal selliseid teemasid käsitleda ei saanud. Eesti Nõukogude kirjandus hakkas sarnaseid teemasid käsitlema palju hiljem, pooltõdedena, alles 80ndate II poolel jõuti kodueestis enamvähem tõeste käistlusteni.
Eesti Vabariik pärast Vabadussõda: Albert Kivikas “Nimed marmortahvlil” 2.-4. osa.
Lähimineviku traumad: Sündmused Eestis 40ndatel. Arved Viirlaid “Ristideta hauad”, kujutab vastupanu NL okupatsioonile, metsavendade võitlust. Üks enim tõlgitud väliseesti romaane, võimalus ilukirjanduslikus vormis anda teada, mis toimus tegelikult Eestis ja eesti inimestega.
Põgenemine üle mere: August Gailit “Üle rahutu vee“.
II teema.
Nostalgiaromaan: nostalgilised tagasivaated Eestile enne sõda. Bernard Kangro Tartu-romaanide tsükkel, mis on mälestustel põhinev, ka okupatsiooniaeg ja vahetu olevik. Modernistlikud tehnikad, segab kokku realismi ja fantaasiat, laseb tegelastel liikuda eri aegade vahel, põimitud ka unenäolisi stseene. Unenäolises kohas ka külaskäik kodumaale, kus toimub igast õõvastavaid asju.
Samuti kirjutati kaugemast eesti ajaloost, nt reformatsiooniaeg, kasutati piibli ainest (piibli ainest kasutas kodu-eestis nt Vetemaa). Samuti oli teemaks Euroopa ajalugu, nt Ristikivi ajaloolistes romaanides. Kirjutati ka psühholoogilisi romaane.
PROOSAUUENDUS VÄLISEESTI KIRJANDUSES
Noorema põlvkonna soov revideerida paguluse rahvuslikku narratiivi. Lääne modernismi mõju. Tegemist põlvkonnaga, kes sai hariduse Rootsi keeles, võimalus tutvuda Lääne kirjanduse, eri teemade ja võtetega. Lääne moodne kirjandus hakkas neid mõjutama tugevamalt kui kodumaine. Soov lasta lahti radikaalsest rahvuslusest ja vanema generatsiooni kehtestatud reeglitest, suheldi kodu-eestiga ja eri asutustega, näha võib nii mässulisi hoiakuid kui ka mängulist kirjandust. (Hoida meeles ka “Tiiger, tiiger” puhul).
Noortega haakub Ilmar Jaks, keda iseloomustavad radikaalsed eksperimendid. Sai hariduse küll Eestis ja eesti keeles, kuid oli vaat et radikaalsemgi proosauuendaja kui noorem põlvkond. Pidas end anarhistiks, mässas nö kõigi normide ja reeglite vastu, mis võiks inimesi kammitseda.
HELGA NÕU (1934) - Põhiteemadeks põlvkonnaprobleemid, vääruskonfliktid, pagulase identiteet ja juurte otsimine, suhted kodumaaga. Sarnaseid jooni kodueesti proosauuendusega (Mati Unt). Modernistlikud tekstistrateegiad.
KALJU LEPIK: Väliseesti luuletaja, kuulub nn arbujate põlvkonda. Esimene luulekogu Rootsis: “Nägu koduaknas”. Iseloomulik jõuline isamaaluule, selgel eitav suhtumine nõukogude okupatsiooni. Mõtestab pagulase kogemust. Modernistlik kujundikeel, rahvaluule poeetika kasutamine, viited eesti kirjandustraditsioonile, Piiblile jne.
SEMINAR: HELGA NÕU “TIIGER, TIIGER”
Räägib sõja ajal Rootsi põgenenud Arnoldist ning tema lastest. Arnoldit vaevasid meenutused sõjast, midagi PTSD sarnast (keldrisse minek). Teose tegevuse ajal protsestid Vietnami sõja vastu. Arnold näeb neid telekast ja toriseb, kuna ei mõista, miks protestida. Esindab väliseestlaste põlvkonda, kes ei poolda kodumaaga suhtlemist, keelas Taavil Eestisse minna, kuna inimesed seal kommunismi küüsis ja ajupestud. Taavi on avameelsem, otsis kogu aeg midagi, tahtis kogeda uut ja näha oma kodumaad (väliseestlaste noorem põlvkond). Pärast seda, kui tema sõbral Ivol käis külas sugulane Airi Eestist ja Taavil temaga tutvus tekkis, otsustas ta minna Eestisse. Kui Taavi laevale läks, siis sai Arnold rabanduse. Taavi plaanis tagasi pöörduda, aga laev oli juba läinud.
Taavi uuris Airilt Rootsis, kas naine tunneb end vabana ja ta justkui viitas, et jah. Pärast Eestis sama küsimus, siis oli vastus pigem eitav. Kassi auto alla jäämise lugu, selle mitu variatsiooni, kummalised lühikesed peatükid, mille pealkirjad tähed tähestiku järjekorras. Vahepeal osa teksti kaldkirjas, justkui mingi dokumentaalmaterjal? Modernismi tunnused?
Taavil Eestis olles kahetised tunded, ühest küljest huvitav, teisest küljest ebamoraalne. Tundis hirmu, et keegi jälitab teda. Ivo perekonna lugu, eestlased kahes leeris. Reisisaatja Aapo, kas andis Ivo üles kui mehe, kes oli omal ajal vene poolel võidelnud sugulase peidukoha reetnud? Ivo surm.
Tallinnas näidatakse turistidele ka linna, mainitakse Kirjanike maja ja Pegasust. Taavi kohtumine Airi ja tema sõpradega. Uuemeelne põlvkond eestis, kes tahtis muutusi, oli valitseva olukorra peale vihane. Taavi kinnitas endale Rootsi tagasi minnes, et ei lähe enam kunagi Eestisse. Tahtis oma sõbra Ivo endise pruudi Monika välja kutsuda. Teose alguses oli Taavi naisele meeldinud. Naine töötas haiglas õena. Sattus Arnoldit ravima ja hakkas hoopis temaga deitima.
- DRAAMA- JA TEATRIUUENDUS
Näitekirjandus stalinismi- ja sulaajal: August Jakobson (2 Stalini preemiat st autor oli juba väljaspool kriitikat), nt “Elu tsitadellis” - sotsialistlik realism. Smuul “Kihnu Jõnn”. Smuulile omane relalism ja vormiuuendused.
TEATRIUUENDUS - Teatri ja draama suhted sel perioodil ! ! !
Teatriuuendus ehk murrang teatris 1960/70. aastate vahetusel (hüpe modernismi poole). Alguse saab metafooriteater, põimuvad modernistlikud ja postmodernistlikud jooned. Toimuvad kiired ja radikaalsed muutused teatrikeeles, stiilis, kujundites, arusaamas kuidas teatrit teha ja mõista. Endisele realismile hakkab vastanduma kujundlik käsitlus.
Teater uueneb hiljem kui kirjandus (kassetipõlvkond), visuaalkunst (happening’id, popkunsti mõju), muusika (Pärt). Selleks ajaks kui teatris hakkavad muutused, olid need kirjanduses juba olnud, selle võrra on muutused teravamad ja tormilisemad. Kümnendivahetuse aegu on teatri mõju teistele kunstidele väga suur (noored kunstnikud teevad lavakujundust, noored kirjanikud kirjutavad näidendeid, noored muusikud lavastuste muusikat jne). Kirjtuavad isegi sellised autorid, kes tegelikult suured teatrisõbrad ei olnud.
Tartu, Vanemuise teater - teatriuuenduse keskuseks, üliõpilased kui vastuvõtlik publik. Lavastajad ja näitlejad Evald Hermaküla, Jaan Tooming, dramaturg Mati Unt. Murrang toimus aastal 1969: Gustav Suitsu luuleõhtu Kirjanike Majas. Rummo “Tuhkatriinumäng” (lav Hermaküla). Kitzbergi “Laseb käele suud anda” (lav Tooming).
TEATER JA KIRJANDUS
Teatrikunsti iseseisvuse ideaal: teatri ülesanne ei ole kirjandusteoste tõlgendamine ega tegelikkuse peegeldamine (ei pea olema realistlik). Teater on iseseisev kunst, see ei sõltu kirjandusest, lavastus ei pea olema teksti ega autoritruu. Kasutati uusi dramaturgilisi praktikaid: tekstide muutmine, kärpimine jne, et luua uus struktuur.
Teatrikeelt iseloomustab ekspressiivsus, kujundlikkus, mängulisus. Emotsionaalne põhitoon - raev ja võimetus. See tunne, mis kohati paisus pea hüsteeriliseks, olles seotud poliitiliste sündmustega, mil NL tankid surusid maha revolutsiooni Prahas. Oli selge, et pole võimalik luua inimlikku sotsialismi. Teatriuunendus toetus Lääne avangardismile, paljud võtted olid võetud Lääne teatritest. Saame rääkida siinkohal kolmandast kultuurihoiakust, ehk suunast Läänele.
PAUL-EERIK RUMMO “TUHKATRIINUMÄNG” 1969
Lavastus valmis 1968, kuid sel ei lastud esietenduda. Teade, et esietendust ei toimu, kutsus esile tartu tudengite protestimeeleavalduse, mille käigus kasutati ka tekste “Tuhkatriinumängust”. Esietendus Vanemuises 1969. Käsikiri illegaalselt USA-sse, kus see lavastati avangardteatris La Mama. Eestis järeltsensuur, ei lubatud näidendist artikleid või esseid avaldada.
Tsensuur kahtlustas, et näidend on poliitiline allegooria, häiris sõna “võim” rohke kasutus, lõpuks Rummo siiski käsikirja muutma ei pidanud. Mängulisus, filosoofilisus, luulepärane keel ja assotsiatiivsus. Tuhkatriinu-muinasjutu järellugu, eksistentsiaalsed küsimused. 9a pärast sündmusi naasevad prints ja tuhkatriinu kasuema juurde, prints arvab, et tema naiseks vale tuhkatriinu. Näidend on tõe otsimisest, sellest, et ühte õiget tõde polegi. Printsi otsingud läksid luhta - tõe saavutamatus. Tegelastel ka üldisemaid tähendusi, nt võõrasema kujutab võimu. Küsimus, kelle käes on võim ning miks asjad toimivad nii nagu nad toimivad. Teos on näide, kuidas kirjandus on võimeline mõjutama teatrit ja vastupidi. Rummol oli väga selge kujutus, kuidas seda peaks laval mängima, kõik remarkides detailselt kirjas. Remarkides kirjeldatakse mittetraditsioonilist kujutuslikku lavastust.
- UUENEV DRAAMA 1960/70. AASTAIL, tähtsamad autorid
Ühisjooned: tegevus toimub kujutluslikus maailmas (müüt, muinasjutt, ulme jm); teosed kehastavad autori eluvaate kõige üldisemaid ja põhilisemaid jooni. Tegeleti suurte küsimusega. Samas pöörduti tagasi ka võrdlemisi realistliku kaasajakujutuse poole, ühiskondlikud, eraelulised eetilised probleemid. Palju sümbolite ja metafooride kasutamist, mida 60ndatel ei olnud. Oli ka nn peitfaas, kirjutati palju näidendeid, mis ei saanud kohe trükki.
Mati Undi “Phaeton, Päikese poeg”. Kaasajastatud antiikmüüt, eksistentsialistlikud motiivid, põlvkondade vastuolu. Näidendis lugu teisiti kui müüdis, Phaeton tulistati surmajumala käsul taevast alla ja vanajumalad loovad ise järelpõlvedele müüdi sellest, mis Phaetoniga juhtus. Tõlgendus: uuemeelne noor põlvkond tahab maailma muuta, aga neil ei lubata.
Jaan Kaplinski “Neljakuningapäev”. Sai lavale, kuid tsensorid said hiljem aru, millega tegemist ja käskisid selle kiirelt välja suretada, toimus vaid 10 etendust. Teater teatris: kaasaja seltskonnale esitatakse lugu eestlaste neljast kuningast, kes tapeti Jüriöö ülestõusu ajal. Väärtuste konflikt: vabadus ja iseolemine vs kompromiss ja kohanemine; eurooplus vs “vanaeestlus”. Kuningad vaidlevad euroopaliku ordumeistriga ja keelduvad euroopastumast, kordavad jonnakalt vanu arusaamu. Näidend lõpeb nende näitlejate tapmisega, kes mängisid kuningaid (teater teatris). Sõnum: eestlased on kohanenud ja mingit vastupanu ei osutata.
ENN VETEMAA - Kirjutas palju, lavastati palju, oli tolle aja üks huvitavamaid näitekirjanikke.
Piibliaineline tragöödia “Taaniel”, osalt vabavärsis.
“Õhtusöök viiele”. Abieludraama, sotsiaalkriitika. Tugev ja edukas naine - nõrk alkohoolikust mees. Kujutab ühe õhtu jooksul mehe ja naise abielu lagunemist. Huvitavate pööretega näidend, omas ajas ebatavaline, et näidendis oli naine tugevam, edukam ja iseseisvam pool. Mehe viis alkoholismini see, et ta viidi inseneri kohalt tavatöötaja kohale. Proletariaadi vastane, ehk kujutas seda, kuidas võim oli lihttööliste käes.
Komöödia “Püha Susanna ehk Meistrite kool”. Peategelane on vana daam, pealtnäha lihtsameelne, kuid tegelikult tõmbab salaja niite. Meistrid tulevad tema juurde remonti tegema, tahavad naist tüssata, kuid naine nö kasvatab nad ümber.
REIN SALURI (1939)
Hariduselt bioloog. Mälukirjanduse rajajaid, nii tema proosa kui ka draama tegeleb mäletamise kui probleemiga. Teostes uuritakse kas ja kuidas minevikku mäletatakse. “Külalised”. Peategelane otsib tõde isa surma kohta 40ndatel, kutsub külla erinevad peremehed. Plaanis kolida maale ja ehitada üles isa talu. Ei suutnud seda teha teadmata tõde oma minevikust. Tõde ei selgunudki, igal inimesel kellega vestles, oli oma versioon. Sarnasus “Tuhkatriinumänguga”.
“Minek”. Ühiskondlikult tema olulisem teos. Kujutab 2 tundi, mis inimestele on antud oma asjad enne Siberisse minemist kokku panna. Seda nii avameelselt polnud kirjanduses ega teatris varem nähtud. Kujutab küüditamist, autobiograafiline taust. Lavastuse vastuvõtt oli väga eriline, lõpuks ometi nähti laval asju nii nagu neid päriselt mäletati.
VAINO VAHING (1940-2008)
Elukutselt psühhiaater ja teadlane, oma alal tunnustatud tegija. Autentsusiha - nõudis seda väga tugevalt. Elust ei tohiks esitada moonutatud pilti, looming peab välja kasvama isiklikust elust, kogu tema looming mingil määral autobiograafiline (nt tema näidend “Potteri lõpp”). Pidas päevikut ja avaldas oma päevikutest ka väljavõtteid. Kui neid võrrelda tema loominguga, siis vahepeal olid päevikutel isegi sõnasõnalised kattuvused tema ilukirjandusteoste tekstidega.
Kirglik teatrihuvi 70ndatel, mis seotud teatriuuendusega, käis väga palju teatris, mõnda lavastust vaatas mitu korda, samuti pildistas, lindistas ja kirjutas arvustusi. Mänginud filmides ja oma näidendi “Mees, kes ei mahu kivile” lavastuses. Tema proosa kohta öeldud, et see on autopsühhograafiline, st oma psüühika alusel kirjutatud. Mäng (spiel) kui olemishoiak ja endale võetud kohustus. Mäng kui piirisituatsioon. Vahing: mängusituatsioonis oleme need, kes me tegelikult oleme. Ka eraelus nt provotseeris inimesi midagi tegema, et tekitada mängusituatsiooni. Mängu mõisteti tol ajal vahendina tuua nähtavale inimese tõeline loomus.
VAHINGU NÄIDENDID:
“Pulmad”. Ühe perekonna elu 20a jooksul. Kujutab perekonda maal talus. Ei kujuta küüditamist vahetult, aga pereemal pidev hirm küüditamise ees, mistõttu tema vaimne tervis korrast ära. Hilisem perekonna finantsiline seis paranenud, kuid pereisa ja poeg on alkohoolikud. Joomise põhjuseks oli maa ja peremehestaatuse kaotamine. Viimases pildis juttu sellest, kuidas pereisa peab leppima, et tema poeg on kusagi kaugel hukkunud, täpsed asjaolud teadmata.
Monodraama “Mees, kes ei mahu kivile”, kujutab 20. saj alguse kirjanikku Jaan Oksa. Kultuurilooline draama. Isiklik taust, kuna Vahing päevikutes kõnelenud, kuidas ta samastub Oksaga, leides, et ei sobitu ühiskonda. Osaliselt dokumentaalsel materjalil loodud. Draagilise iseloomuga, kujutab Oksa kogu tema elu viletsuse ja valuga, masendab näidend.
SEMINAR: VAINO VAHING “SUVEKOOL”
Tegelased saavad identiteedi poja kaudu, poeg ise psühhootiline, äkiline, alati oma arvamuste ja ideedega, väikekodanluse vastane.
Probleemid: peresuhted, põlvkondadevahelised konfliktid, enesekehtestamine, maailmavaadete põrkumine.
Nõukogudekriitika: alkoholism (mehed).
Pealkirja tähendus? Elusuhete, omavaheliste suhete õppimine, poeg tahab olla õpetajaks, aga tegelikult peaks ise õppima. Naine üritab teda suunata/taltsutada, aga ei lähe korda.
Tegelane mees/poeg: fookuses on tema suhted vanematega. Alguses on ta tekstis kirjutatud “mees”, kui vanemad tulevad lavale, siis ta tekstis “poeg”.
Nõukogudeaja kolhoosielu teose taustal. Inimesed ei tahtnud kolhoosis tööd teha, poeg ei saanud aru, miks nemad ei võinud mingi ülesandega algust teha, teda ärritas minnalaskmise suhtumine, et kõik oleks võinud koos töötada, aga seda ei tehtud.
Poja maksimalistlik aususenõue, ei talu isegi väikseid valesid, oli valmis omaenda isa peale kaebama. Poeg oma käitumisega ärritas vanemaid, mistõttu nad panid ta mõneks ajaks aita kinni, et natukenegi rahu saada.
Näidendi lõpp. Mees tappis end ära. Seotud Elviira tapmisega. Elviirat lõi ema, kellesse poeg suhtus erilisemalt kui isasse. Mees tundis, et on võimatus olukorras, ta kas peab pere peale kaebama või elab edasi keskkonnas, kus pere on tapnud teise pereliikme. Lunastusemotiiv? Mees oma ohvriga pühib ära teiste pereliikmete süü. Nõukogude ajal ei läinud näidend algul läbi, sest Nõukogude inimese enesetapp oli täiesti ennekuulmatu ja lubamatu.
- DRAAMA 1980-NDATEL
UUED SUUNDUMUSED TEATRITE REPERTUAARIS (Teatri ja kirjanduse suhted - võimalik et ka selline eksamiküsimus)
Luuleteater, sh lauluõhtud. Klassika (Liiv, Siuru, Arbujad jne) ja 60ndate kassetipõlvkonna luule (Rummo, Runnel, Alliksaar jne). Kõige esimese luulelavastuse tegi Mati Unt koos oma naisega. Seejärel arenes see kiiresti edasi. Luuleteatriga ühinesid ka lauluõhtud ehk näitlejad esitasid laule. Sellega tegeles nt Alender. Luule hakkas levima laialdaselt laulude ja lavastuste kaudu ja mitte ainult teatris. Luuleteatri kõrgaeg 80ndate lõpus ja seejärel vajus ära, praegu haruldane.
Folkloor (rahvalaulud, pärimus, tavad jne). Rahvusliku teatri juured on folklooris, müütides. Peateemadeks juurte otsimine, rahvusliku identiteedi kinnitamine, kollektiivse mälu ergastamine, et mineviku suurkujud ei vajuks unustusse, et mineviku kultuuriväärtused ei kaoks jne. Pöördutakse mineviku, folkloori, ajaloo poole. Kujuneb välja kirg soome-ugrilaste vastu (nende folkloori kasutamine). Otsiti võimalust ehitada oma identiteet üles teistmoodi kui nõukogude identiteet. Kultuuri- ja ajalooline dramaturgia.
KULTUURILOOLINE DRAAMA - kõrvutada/võrrelda ajalooproosa teemaga
Mineviku kaudu kujutatakse konflikte ja probleeme, mis olulised kaasajal. Ajaloost valiti selliseid isikuid ja ajajärke, et tekiks ühendusjooni kaasajaga. Eelärkamisaeg ja ärkamisaeg fookuses - näitekirjanduses kirjutati palju 19. sajadist ja ärkamisajast. Oluline, kuna otsiti äratust, eeskuju minevikust. Ajaloolised isikud, keda kujutati: Faehlmann, Koidula, Liiv jt.
VAINO VAHING JA MADIS KÕIV “FAEHLMANN”
Kultuurilooline näidend, ajalooliselt Fahelmann eelärkamisajast, esietendus 1982 (TÜ 350. aastapäev). Rahvusliku vastupanu akt, algul ei tahetud seda lubada, sest see tähendaks, et tähistatakse Rootsi võimu all ülikooli avamist. Lavastas Hermaküla, kes mängis ka nimiosa. Ajalookroonika, mille taustal Faehlmanni elukroonika, põhineb arhiivimaterjalil. Näeme Faehlmanni elu arstina, kuni surmani.
Stseenid pimedal lagendikul, näidendi vaatepunkt surmajärgne, Faehlmann elab oma elu uuesti läbi, otsib vastust küsimusele, kes ta on - identiteedi otsing. Näidend algab saksakeelse küsimusega “kes ma olen”, viimane stseen, Faehlmann on suremas ja ütleb “ma olen ee…” (eestlane). Enesemääratlemine eestlasena pole kuigi tavaline, sest eelärkamisaja toon oli suhteliselt sünge - alkoholism, usuvahetus, väljaränne, oldi veendunud, et eestlased on väljasurev rahvas, “Kalevipoeg” kui mälestusmärk surevale rahvale. Otsustava tähtsusega on elamiseks antud koht ja lapsepõlve keel ehk inimese identiteedi määravad tema elukoht (koha vaim) ja keel, mida lapsepõlves räägiti.
MATI UNT “VAIMUDE TUND JANNSENI TÄNAVAL”
Mängiti Pärnus Koidula muuseumis. Unt korraldas näidendis vaimude kohtumise. Kohtuvad Lydia Koidula ja Aino Kallas (soome-eesti kirjanik, Koidula biograafia autor), tegelikus elus nad kunagi ei kohtunud. Dokumentaalne näidend? - kasutatud on palju ajaloolisi allikaid, kuid kujutatud inimesed reaalselt ajalooliselt seotud ei olnud. Naise kui looja rollid ja dilemmad. Lammutab Koidula isikumüüti, lükkab stereotüüpseid arusaamu ümber. Teda huvitavad Koidula ja Kallas kui naised ja kui suured kirjanikud. Nö varane feministlik näidend eesti kirjanduses.
LÄHIAJALUGU TEATRILAVAL
Lavastaja Mikk Mikiveri triloogia: Kruusvall “Pilvede värvid” ja “Vaikuse vallamaja”; Saluri “Minek”. Kujutavad kolme peale kokku aega 1944 sügis (põgenemine) kuni 1949 (küüditamine).
Kruusvall “Pilvede värvid”, sügav stagnatsiooniaeg, üllatav, et näidend sai ilmuda, omal ajal kõige mängitum, vaadatum etendus. Kruusvall kirjutas lühiproosat ja näidendeid, iseloomulik minimalistlik stiil.
Sisu: 1944. aasta Eestimaal, talupere rannakülas. Sõda läheneb, lapsed põgenevad üle mere, vaid noorim jääb vanematega. Lapsed lähevad ükshaaval ära, ka noorim tütar läheb randa ja vanemad juba mõtlevad, et jäävadki kahekesi, kuid tütar tuleb siiski koju ja ütleb, et inimene peab kannatama koos oma kodumaaga.
MERLE KARUSOO (s 1944) DOKUMENTAALTEATER
Põhiline nähtus, millest teeb lavastusi, on elulood (elulugudest moodustub ajalugu, mälu ja identiteedi teemad). “Olen 13-aastane”, kirjandite põhjal, kujutab 7nda klassi õpilaste elu, 500 seitsmenda klassi õpilast kirjutasid kirjandid ja nende põhjal koostati etendus.
“Meie elulood” ja “Kui ruumid on täis” (tsensuuri keeld). Tegemist noorte tudengite diplomilavastustega, koosnevad näitlejate elulugudest, lindistasid oma elulood, ette antud mingi kindlad teemad, mida võiks kajastada. Neist elulugudest tegi Karusoo kaks kompositsiooni. Teine keelati ära, kuna hõlmas lõike, kus noored rääkisid oma vanematest, küüditamisest jms. Vapustas publikut väga oma siiruse ja avatusega. Mõni arvas, et noored inimesed ei tohiks selliseid asju laval rääkida, liiga pihtimuslik vms.
- KIRJANDUS 1970. AASTAIL
KULTUURISITUATSIOON 1970. AASTAIL
- ja 1980. aastad, hilissotsialism. Seisak (stagnatsioon) NL majanduses ja poliitikas. Elujärg paraneb. Baltikum kui Nõukogude lääs. Poliitilisi vabadusi piiratakse, tsensuur muutub rangemaks. Keskendumine eraelule. Mitteformaalse avalikkuse teke (võimu poolt kontrollimata tegevused väljaspool kodu), nt luuleõhtud, näitused, salongid jne - kultuur on oluline ja selle tarbimine massiline, toimus tihe seltsitegevus (nt Emakeele Selts).
Eestis on peamine rahvuslik ohutaju. Venestamispoliitika 1970ndate lõpust peale. Rahvuskultuuris hakkavad toimima enesekaitsemehhanismid.
Kirjanduselu: Suured tiraažid, vähe nimetusi. Aastas ca 25 uut proosateost ja 20 luulekogu. Vähem kaasaegse lääne kirjanduse tõlkeid. Hakati andma kirjandusauhindu: nt Smuuli nimeline ja Tuglase novelliauhing (eraauhind).
70ndate kirjandusprotsess: Modernism ei muutu valitsevaks suunaks. Avangardismi ideoloogia nõrgeneb, rahvuslik-konservatiivne mõtteviis tugevneb. Traditsioonid väärtustatud, kirjanduslik meisterlikkus hinnatud. Tugev rahvuslik alge. Modernistlike joontega realism. Kirjandusliikidest on keskne proosa. Esile tõuseb romaani žanr.
70ndate proosa suunad ja autorid: Jätkavad varasema põlvkonna prosaistid, suundadeks ajalooline proosa, dokumentaalne proosa ja nn olmekirjandus.
MATI UNT (1944-2005)
Õppis Tartu Ülikoolis eesti filoloogiat. Tegutses nt Vanemuise teatri dramaturgina. Varasem proosa “Hüvasti, kollane kass”. Undile omane: minajutustuse vorm, isiklikkus, siirus. Peategelaste siseelu tundlik kujutamine, nende maailmavalu, armastus, elutaju. Tajus tundlikult ajastu vaimsust ja õhustikku.
Proosa kümnendivahetusel: (m)äng - modernismist postmodernismi; eksistentsialismi mõjud. Iseloomulik ka Jungi ideede kasutamine, postmodernne iroonia.
