Marx, Smith, Simmel, Weber Flashcards
(28 cards)
Mida Marx peab silmas „võõrandumise” all?
- Inimese suhe oma töö produktiga
Tööline loob esemeid, kuid need ei kuulu talle. Tema toodang muutub millekski võõraks ja teda valitsevaks. Mida rohkem ta toodab, seda võimsamaks muutub kapital, mis ei kuulu talle, vaid kapitalistile. Seega võõrandub tööline oma töö tulemuste omamisest ja kontrollimisest. - Inimese suhe tööprotsessi ehk tootmisakti
Tööline ei tööta eneseteostuseks ega loovuse väljendamiseks, vaid sunniviisiliselt, et ellu jääda. Töö ei ole tema enda tahte vaba väljendus, vaid talle pealesurutud kohustus. Seega kogeb ta tööd kui midagi, mis on temast eraldatud ja mida ta teeb vaid hädavajadusest. See toob kaasa füüsilise ja vaimse kurnatuse ning loob olukorra, kus inimene tunneb end tõeliselt vabana ainult töövälisel ajal (süües, juues, puhates), samal ajal kui tema tegelik loov ja inimlik potentsiaal jääb töö käigus allasurutuks.
Seega on töölise võõrandumine kahepoolne: ta võõrandub nii oma töö tulemusest (mida ta ei oma ega kontrolli) kui ka tööprotsessist (mis on talle võõras ja sunnitud tegevus).
Kas palga tõstmine vähendaks töölise võõrandumist?
Ei, pelgalt palga tõstmine ei aitaks võõrandumist kaotada – see muudaks ainult selle vormi, kuid ei lahendaks probleemi juurpõhjusel.
- Palk on võõrandunud töö tagajärg, mitte lahendus
Palk on süsteemi osa, kus tööline ei tööta iseendale, vaid müüb oma tööjõu ja saab selle eest tasu. See tähendab, et töö ise ei ole eesmärk, vaid tööline töötab ainult palga pärast, et ellu jääda. Seega ei muuda kõrgem palk seda fakti, et töö jääb võõrandunuks – tööline ei ole siiski oma töö ega töö tulemuste peremees. - Palga tõstmine on ainult „orja parem tasustamine“
Marx ütleb selgelt, et palga tõstmine ei annaks tööle ega töölisele nende inimväärikust tagasi, vaid teeks ainult orja elu veidi talutavamaks. Probleem pole ainult selles, kui palju inimene palka saab, vaid selles, et ta on sunnitud oma elu ja tööjõudu müüma ega oma kontrolli oma töö ega selle tulemuste üle. - Isegi palga võrdsus ei lahendaks võõrandumise probleemi
Kui kõik töötajad saaksid võrdselt palka, siis ei tähendaks see veel, et nad oleksid oma töö ja elu peremehed. See looks lihtsalt olukorra, kus ühiskond toimiks kui abstraktne kapitalist, kus kõik oleksid võrdselt võõrandatud, kuid töö jääks ikkagi sunnitud ja eesmärgiks oleks endiselt majanduslik kasu, mitte inimlik loomingulisus ja eneseteostus. - Võõrandunud töö ja eraomandus on omavahel seotud – ühe kaotamiseks peab ka teine kaduma
Palk on võõrandunud töö tulemus ja samal ajal eraomanduse alus. See tähendab, et kui me tahame kaotada võõrandumist, ei piisa ainult palga suurendamisest – tuleb muuta kogu süsteemi, kus tööline ei ole enam tootmisvahendite ja oma töö tulemuste omanik. - Tööliste emantsipatsioon tähendab kogu inimkonna vabanemist
Marx rõhutab, et tööliste vabanemine ei tähenda ainult nende paremat elu, vaid kogu ühiskonna muutust. Kuna kõik hierarhilised ja rõhuvad suhted tulenevad esmasest võõrandumisest (töölise ja tootmise suhtest), siis ainult selle alussuhte muutmine võimaldab tõelist vabadust kõigile.
Kokkuvõte: palga tõstmine ei ole lahendus, vaja on kogu süsteemi muutust
Kui palka lihtsalt tõsta, jääb töö endiselt võõrandatuks – tööline müüb endiselt oma tööjõudu ja töö viljad kuuluvad kellelegi teisele. See ei muuda asjaolu, et tööline töötab ellujäämise nimel, mitte vabana ja loominguliselt. Seetõttu ei saa võõrandumist palga tõstmisega kaotada – selleks tuleks muuta kogu tootmissuhte süsteemi, et inimesed saaksid oma töö ja elu üle tõelise kontrolli.
Mida kujutab endast kodanlaste klass?
Kodanlased Marxi järgi on kapitalistliku ühiskonna valitsev klass, kes omab tootmisvahendeid ja elab töölisklassi ekspluateerimise kaudu. Nad on keskne osa kapitalismi toimimises, aga ka selle sisemise vastuolu allikas
Mida kujutab endast proletaarlaste klass?
Proletaarlased on tööjõudu müüv klass, kes on suurtööstuse ja kapitalismi loodud, kuid kelle huvid on kapitalismile vastandlikud. Nad on rõhutud, kuid just seetõttu võimelised ühenduma, organiseeruma ja esile kutsuma ühiskondlikku muutust. Nad ei võitle mineviku säilitamise, vaid tuleviku loomise nimel, kus puudub eraomand ning kogu ühiskond baseerub ühistel huvidel, mitte klasside antagonismil.
Kes on kommunistid?
Kommunistid = teadlikumad proletaarlased, kes suudavad juhtida töölisklassi vabastust, esindades kogu klassi üldisi huve, mitte kitsaid või eraparteilisi huvisid.
Nad ei loo uusi eesmärke, vaid väljendavad ja võimendavad juba olemasolevat klassivõitlust ja selle loogikat.
Kuidas kodanluse ajastu on klassivastuolusid lihtsustanud?
Marx ja Engels kirjutavad Kommunistlikus manifestis, et kodanluse ajastu on klassivastuolusid lihtsustanud, kuna see on asendanud paljude seisuste ja keerulise hierarhia ainult kahe suure klassiga: kodanlus (omanikud, kapitalistid) ja proletariaat (töölisklass).
Täpsemalt tähendab see:
* Varasemates ühiskondades oli klassistruktuur keeruline ja kihiline – nt feodaalajal oli palju eri seisusi nagu feodaalisandad, vasallid, pärisorjad, tsunftimeistrid, sellid jne.
* Kodanlik ühiskond, mis kujunes välja feodaalkorra lagunedes, ei kaotanud klassivastuolusid, vaid muutis need lihtsamaks ja teravamaks: nüüd on ühiskond selgelt jagunenud kaheks vastandlikuks klassiks – need, kes omavad tootmisvahendeid (kodanlus), ja need, kes müüvad oma tööjõudu (proletariaat).
Seega:
Kodanluse ajastu lihtsustas klassivõitluse mustrit, kuna vanad seisuslikud erinevused kadusid ja konflikt koondus kahe peamise klassi ümber, mis teeb ka ühiskondliku revolutsiooni võimalikuks ja paratamatuks – see on manifesti põhisõnum.
Mille poolest kodanluse ajastu on soodustanud globaliseerumist ja kosmopoliitsust?
Kapitalistlik tootmisviis toob kaasa globaliseerumise ja kosmopoliitsuse, sest kodanlus on sunnitud pidevalt laiendama oma turge, et müüa toodangut ja leida uusi ressursse. Seejuures ei saa kodanlus püsida paigal – konkurents ja pidev tootmise uuendamine sunnivad teda levima üle kogu maailma, otsima uusi turge ning siduma eri riike ja kultuure omavahel.
Selle tulemusena muutuvad tootmine ja tarbimine rahvusvaheliseks. Kohalikud tööstusharud hääbuvad, sest neid asendavad ülemaailmselt seotud tööstused, mis kasutavad toorainet kaugematest piirkondadest ja toodavad kaupu, mida tarbitakse üle maailma. Kultuuriliselt põhjustab see rahvuslike eripärade vähenemist ja erinevate rahvaste vaimse loomingu sulandumist ühtseks maailmakultuuriks.
Tagajärjed on mitmetahulised: ühelt poolt loob see majanduslikku ja kultuurilist ühendatust, teisalt aga hävitab traditsioonilisi sotsiaalseid struktuure, vanu väärtusi ja kohalikke majandusmudeleid. Kapitalism tsentraliseerib tootmise ja poliitilise võimu, muutes varasemad sõltumatud piirkonnad ja rahvad allutatuks maailmaturu nõuetele. Kõik see viib suurenenud majandusliku ebavõrdsuse ja pingeteni eri ühiskonnakihtide ja rahvuste vahel.
Mille poolest kodanluse ajastu on „revolutsiooniline”?
Marx uskus, et kodanlus oli ajalooliselt progressiivne klass, kes tõi kaasa feodaalkorra lõpu ja lõi modernse kapitalistliku ühiskonna.
Kodanluse areng tõi kaasa fundamentaalsed muutused ühiskondlikes suhetes, tootmises ja tarbimises. Feodaalne tsunftisüsteem asendus manufaktuuriga, mis omakorda ei suutnud kasvavat nõudlust rahuldada, mistõttu tekkis suurtööstus, masstootmine ja maailmaturg. See viis kodanluse majandusliku ja poliitilise võimu tugevnemiseni, muutes ühiskonna hierarhiat ja likvideerides feodaalsed struktuurid.
Ekspluateerimine muutus varjatust otseseks ja halastamatuks – tööline allutati masinatele ning vabrikantide kasumile. Perekond ja töösuhted taandusid rahalistele huvidele. Kodanlus hävitas vanad seisuslikud ja traditsioonilised sidemed, muutes kõik kaubaks, ning levitas oma mõju üle maailma, muutes tootmise ja tarbimise rahvusvaheliseks. Samas tekitas see ka uusi kriise – ületootmine, majanduskriisid ja ebastabiilsus näitasid, et kodanlik ühiskond ei suuda omaenda loodud jõude ohjeldada. Lõpuks sünnitas see ka proletariaadi – klassi, kes, allutatuna masinatele ja karmile distsipliinile, muutus kodanluse peamiseks vastaseks.
Mis on tootmisviis?
Tootmisviis tähendab ühiskonnas eluks vajalike vahendite saamise viisi ehk kõike, mis on seotud toodangu tootmise, jaotamise, vahetamise ja tarbimisega. Tootmisviis mõjutab ühiskonna poliitilisi, intellektuaalseid ja sotsiaalseid arenguid, kuna tootmine ei toimu kunagi isoleeritult, vaid on seotud ka ühiskonna struktuuri ja inimsuhetega. Toimuvad muudatused tootmisviisis võivad viia ühiskonnas toimuvate muudatusteni, näiteks uute poliitiliste ja sotsiaalsete suhete tekkeni.
Mis on ideoloogia?
Ideoloogia, Marxistlikus mõistes, on valitseva klassi poolt loodud ideede, uskumuste ja väärtuste kogum, mis õigustab ja toetab kehtivat ühiskonnakorraldust. Ideoloogia mõjutab seda, kuidas ühiskond mõistab oma majanduslikke, poliitilisi ja sotsiaalseid suhteid. Ideoloogia kujundab inimeste arusaamu sellest, mis on õiglane, normaalne ja parim, ning aitab tagada, et alamklasside (nt töölisklassi) nõusolek ja alluvus valitseva klassi võimule oleks tagatud. Marx väidab, et ideoloogia tekitab ekslikke uskumusi, et ühiskonna kehtivad suhted on paratamatud või õigustatud, kuigi tegelikult teenivad need ainult valitseva klassi huve.
Mis on baas ja pealisehitus?
Baas ja pealisehitus on kaks keskset mõistet, mis kirjeldavad ühiskonna struktuuri Marxistlikus analüüsis:
1. Baas (substructure) – see on ühiskonna majanduslik fundament, mis koosneb tootmisvõimetest ja tootmissuhetest. Baas määrab ühiskonna materiaalsete tegurite alusel, kuidas tootmine, jaotamine, vahetamine ja tarbimine toimuvad. Baas hõlmab tootmisvahendeid (nt tehased, masinad, tööjõud) ja tootmissuhteid (kuidas tootmisvahendid on jagatud ja kuidas inimesed on seotud tootmisega, näiteks kas nad on tööandjad või töötajad).
2. Pealisehitus (superstructure) – see on kõik, mis tugineb baasile ja tuleneb selle majanduslikest alustest. Pealisehitusse kuuluvad kõik kultuurilised, poliitilised ja ideoloogilised struktuurid, nagu seadused, haridus, religioon, meedia ja valitsus. Pealisehituses kujundatakse ja õigustatakse majandusliku baasi alusel kehtivaid sotsiaalseid suhteid ja ideid. See on valitseva klassi poolt loodud ideoloogia, mis tagab kehtivate majandussuhete õiguspärasuse ja legitimeerimise.
Marx väidab, et ühiskonnakorraldus määratakse peamiselt majanduslike tegurite ehk baasi poolt. Kuigi ideoloogia ehk pealisehitus võib mõningal määral mõjutada majandussuhted, on see alati baasi otsene tagajärg. Valitsev klass, kellel on kontroll majanduslike vahendite üle (nt kapitalistid).
Mis on „väärteadvus”?
Väärteadvus (false consciousness) on mõiste, mis kirjeldab ideoloogilist seisundit, kus alamklassid ei saa aru oma tegelikest huvidest, kuna nad on moonutatud arusaamade ja ekslike ideede küüsis. Väärteadvus on tihti valitseva klassi (nt kodanlaste) ideoloogia tulemus, mis muudab alamklasside teadlikkuse ja arusaamad reaalsusest moonutatud kujul. Näiteks võivad töölised uskuda, et kapitalism, turumajandus ja palgatöö on ainsad võimalikud majandusmudelid, kuigi need tegelikult teenivad vaid valitseva klassi huve, mitte nende omi.
Marxistlikus mõttes on väärteadvus ideoloogiline konstruktsioon, mis moonutab ühiskondlikke suhteid ja muudab inimeste arusaamu nende tegelikest huvidest ja nende suhtest ühiskondlikesse, majanduslikesse ja poliitilistesse süsteemidesse. Väärteadvus võib tekitada olukorra, kus inimesed ei saa aru, et nende elu ja töö on seotud kindlate ühiskondlike suhetega, vaid nad võivad tajuda neid suhteid kui loomulikku ja paratamatut osa maailmast.
Marx ise ütleb, et valitsevad ideoloogiad, mis loovad väärteadvuse, võivad olla kaudsed ja mitte alati otseselt surutud, nagu see ilmneb näiteks religioonis, mida Marx kirjeldas kui „südameks südamesse pööretud maailmas“ või „oopiumiks rahvale“. Selle kaudu püüab valitsev klass legitimeerida oma võimu ja hoida alamklassi rahulolekuks ekslike uskumuste abil.
Väärteadvus on seotud ka Marxi kaubafetišismi teooriaga, kus kaupade väärtus ja tähendus ei ole enam inimeste vahelise töö ja ühiskondlike suhete peegel, vaid need on välja kujunenud moonutatud kujul, mis varjab reaalse ühiskondliku töö jagunemise ja sotsiaalsed suhted. Marx väitis, et inimesed ei näe enam oma ühiskondlikke suhteid kui otseselt inimeste vahelisi suhteid, vaid nad tajuvad neid kaubadena, millel on iseseisev väärtus ja tähendus.
Kokkuvõttes on väärteadvus ideoloogiline seisund, kus inimestel on moonutatud arusaamad oma klassihuvidest ja ühiskondlikest suhetest, mis pärinevad valitseva klassi poolt loodud ideoloogilistest vormidest.
Mis on „materialistlik ajalookäsitlus“?
Materialistlik ajalookäsitlus põhineb seisukohal, et ajaloos toimuvad muutused ei ole tingitud ainult ideedest või vaimsetest muutustest, vaid need on otseselt seotud inimeste materiaalsete tingimustega, nagu toidu, eluaseme ja teiste ellujäämiseks vajalike ressursside hankimisega. See lähenemine väidab, et ajaloos toimuvad muutused ja ühiskondlikud arengud on peamiselt tingitud inimeste vahelisest klassivõitlusest, mis on seotud tootmisviisi muutustega (nt ühiskondlike süsteemide vaheldumine: hõimkondlik > orjanduslik > feodaalne > kapitalistlik > sotsialistlik).
Materialistlik ajalookäsitlus, mida Marx esindas, rõhutab, et iga ühiskondlik kord põhineb teatud tootmisviisil, mis on loodud inimeste töö ja olemasolevate tootmisvahendite kaudu. Tootmisviisi muutused, nagu näiteks üleminek orjanduselt feodalismile või feodalismilt kapitalismile, on ajendatud klassivõitlusest, kus madalamad klassid püüavad muuta oma positsiooni kõrgemate klasside suhtes.
Marxi järgi on sotsialism viimane ja kõrgeim tootmisviis, kus tootlikud jõud (inimesed ja tootmisvahendid) ning tootmissuhted (koostöö või alluvus) ühilduvad kõige paremini. Sotsialismis on tootmisvahendid jaotatud kogu ühiskonna vahel, mitte eraldi isikute või klasside käes, mis võimaldab kõikidel osalistel omada võrdselt kontrolli tootmisprotsessi üle. See on ideaalne vorm, kus kõik vajaminev toodetakse koostöös ja kollektiivselt, välistades eraomandi ja klassivahelise võitluse.
Kokkuvõttes tähendab materialistlik ajalookäsitlus, et ajalugu liikumise ja muutuse kaudu ei ole määratud ideedest või ideoloogiatest, vaid hoopis inimeste materiaalsete vajaduste rahuldamiseks toimuvatest ühiskondlikest võitlustest ja tootmisviiside arengust.
Mida tähendab „ekspluateerimine“?
Karl Marxi järgi tähendab ekspluateerimine (ehk väljakasutamine) olukorda, kus tööline toodab rohkem väärtust, kui talle tema töö eest makstakse, ja see ülejääk – mida Marx nimetab lisaväärtuseks – võetakse kapitalisti (tööandja) poolt endale.
Põhipunktid Marxi teoorias:
Tööjõud kui kaup: Tööline ei oma tootmisvahendeid (nt tehaseid, masinaid) ning on sunnitud müüma oma tööjõudu. Lisaväärtus: Tööline loob oma töö käigus rohkem väärtust, kui tema palga suurus. See „lisaväärtus“ on kapitalisti kasum. Ekspluateerimine: See erinevus (lisaväärtus) ongi Marxi järgi tööjõu ekspluateerimine – tööline ei saa kogu oma töö vilja, vaid kapitalist saab osa sellest „tasuta“.
Ekspluateerimine on Marxi majandusteoorias keskne mõiste, mille kaudu ta seletab ebavõrdsust kapitalistlikus ühiskonnas ning põhjendab vajadust ühiskonnakorralduse muutmiseks (sotsialismi ja hiljem kommunismi kaudu).
Tööjaotuse mõju ühiskonnale võib A. Smithi väitel hästi mõista väikse tootmismahuga tööstusharude vaatlemisel. Miks? Millise ettevõtte toimimist ta näitena kirjeldab?
A. Smithi järgi on väiksemate tootmisettevõtete vaatlemine kasulik, sest nende puhul on tööjaotuse mõju kergemini märgatav ja arusaadav. Peamine põhjus on see, et väikestes tootmisettevõtetes on töötajate arv väike ning kõik, kes on seotud tootmisprotsessi eri etappidega, paiknevad sageli samas tootmishoones. See võimaldab jälgida kogu tootmisprotsessi korraga ja näha, kuidas töö on jagatud erinevate osade vahel.
Suurtes tootmisettevõtetes, kus on palju töötajaid ja erinevaid tööharusid, on keerulisem mõista tööjaotuse mõju tervikuna, sest üks inimene näeb tavaliselt ainult väikest osa protsessist. Seetõttu on väiksemate ettevõtete puhul selgem, kuidas tööjaotus suurendab tootlikkust ja spetsialiseerumist, mis omakorda parandab oskusi ja efektiivsust.
A. Smith toob näitena esile nõelavabriku, et illustreerida tööjaotuse mõju tootlikkusele. Ta kirjeldab, kuidas nõelte valmistamine jagatakse umbes kaheksateistkümneks eraldi operatsiooniks, millest igaühe eest vastutab erinev tööline.
Näiteks:
* Üks tööline veab traati,
* Teine sirgestab seda,
* Kolmas lõikab,
* Neljas teeb otsa teravaks,
* Viies lihvib nõelapead jne.
Isegi nõelte pakkimine on eraldi töö.
Smith rõhutab, et kui üks tööline peaks tegema kõiki neid samme ise, suudaks ta valmistada vaevalt ühe või mõne nõela päevas. Kuid kui tööjaotus on rakendatud, suudab kümne mehe kollektiiv toota umbes 48 000 nõela päevas, kus iga tööline panustab mitmetesse operatsioonidesse.
See näide näitab, kuidas tööjaotus suurendab märkimisväärselt tootlikkust, sest iga tööline saab keskenduda kitsale ülesandele ja selles osavamaks muutuda. Sama printsiip kehtib ka teistes tootmis- ja käsitöövaldkondades, kus tööjaotus viib töö tootlikkuse kasvuni ja soodustab ühiskonna arengut.
Miks ja kuidas kalduvus „vahetada“ viib tööjaotuse tekkeni?
Adam Smithi järgi on inimestel kalduvus „vahetada“ tingitud omakasust ja praktilisest vajadusest. See kalduvus on inimloomusele omane ja mängib olulist rolli tööjaotuse tekkimisel.
Miks on inimestel kalduvus vahetada?
1. Omakasu – Inimesed ei saa loota ainult teiste heasoovlikkusele, kuna see ei taga pidevat ega kindlat abi. Pigem on tõenäolisem, et inimene saab midagi, kui ta suudab näidata, kuidas tema pakutav toode või teenus on kasulik ka teisele osapoolele.
2. Pidev vajadus kaasinimeste abi järele – Erinevalt loomadest vajab inimene pidevalt teiste inimeste abi, et rahuldada oma igapäevaseid vajadusi.
3. Efektiivne viis vajaduste rahuldamiseks – Vahetus võimaldab inimestel hankida endale vajalikke asju, mida nad ise ei suuda või ei soovi valmistada.
Kuidas viib see tööjaotuse tekkeni?
1. Spetsialiseerumine – Kui inimene suudab midagi paremini teha kui teised (näiteks vibusid ja nooli valmistada), siis ta keskendub sellele tegevusele ja vahetab oma toodangut teiste vajalike kaupade vastu.
2. Maksimaalne kasu – Spetsialiseerumine võimaldab inimestel saavutada suurema tootlikkuse, kuna nad saavad pühenduda sellele, mida nad kõige paremini oskavad.
3. Võimete erinevused – Smith väidab, et inimeste vahelised loomulikud võimete erinevused on tegelikult väiksemad, kui esmapilgul paistab. Need erinevused süvenevad aja jooksul, kuna spetsialiseerumine ja tööjaotus aitavad oskusi arendada.
Kokkuvõte
Inimese kalduvus vahetada tuleneb tema vajadusest teiste abi järele ja soovist saada oma töö eest vastutasu. See viib tööjaotuse tekkeni, kuna inimesed spetsialiseeruvad eri tegevusaladele, saavutades suurema tootlikkuse ja parema elukvaliteedi kogu ühiskonnas.
Mis on tootlikkuse kasvu põhjused (3)?
Siin tekstis tähendab tootlikkus tööviljakust ehk seda, kui palju toodangut on võimalik toota teatud ajaperioodi jooksul kindla arvu töötajate abil.
Tootlikkuse juurdekasv tuleneb kolmest asjaolust:
- Tööosavuse kasv – Kui inimene keskendub ühele lihtsale tööoperatsioonile, muutub ta selles osavamaks ja suudab lühema ajaga rohkem tööd teha. Näiteks sepp, kes pidevalt naelu valmistab, teeb seda kiiremini ja paremini kui sepp, kes seda ainult aeg-ajalt teeb.
- Aja kokkuhoid tööliikide vahetamisel – Kui inimene peab vahetama erinevate tööde vahel, kulub aega nii töövahendite vahetamiseks kui ka vaimselt uuele tööle ümberlülitumiseks. Kui inimene keskendub ainult ühele tööle, välditakse seda ajakadu.
- Masinate kasutamine – Masinad lihtsustavad ja kiirendavad tööd ning võimaldavad ühel inimesel ära teha mitme inimese töö. Tekstis tuuakse näiteks aurumasina täiustus, mille avastas poiss, kes automatiseeris masina tööprotsessi, et ise rohkem mängida saaks.
Näited illustreerivad, kuidas tööjaotus ja mehhaniseerimine suurendavad tootlikkust, eriti tööstuses, kuid põllumajanduses on sellist jaotust keerulisem rakendada.
Millist positiivset ja millist negatiivset mõju avaldab inimpsüühikale ja inimeste omavahelisele suhtlemisele elu suurlinnas ?
- Suurlinn tekitab pideva ja intensiivse närvilise stimulatsiooni: igal hetkel vahetuvad välised ja sisemised muljed kiiresti ja katkematult.
- Inimene on loomult olend, kes eristab ja reageerib muutustele. Kui elukeskkond on rahulik ja aeglane (nagu maal või väikelinnas), siis muutused on sujuvad ja harjumuspärased ning psüühiline energia kulub vähem.
- Metropoli kiire rütm, pidevalt muutuvad muljed ja ootamatud sündmused nõuavad inimeselt palju rohkem teadlikku tähelepanu ja pingutust.
Kokkuvõttes:
Metropol sunnib inimest liikuma emotsionaalsest reageerimisest (süda) mõistusliku ja teadliku reageerimise (pea) poole. See on kaitsemehhanism, et mitte olla linnas ülevoolava muljetevoo ja elutempo poolt „ülekoormatud ja juurest lahti kistud“. Intellektuaalsus muutub linnaelus peamiseks vahendiks, millega säilitada oma isiklik autonoomia ja sisemine terviklikkus.
Positiivne mõju:
Isikuvabadus ja individualism:
Suurlinn pakub rohkem anonüümsust ja valikuvabadust, mis võimaldab inimestel olla „omaette“ ja kujundada oma identiteeti vabamalt kui väiksemas kogukonnas.
Inimene ei ole enam seotud traditsioonide ja kollektiivse survega samal määral kui väikelinnas või maaelus.
Mitmekesisus ja kultuuriline rikkus:
Suurlinnas puutub inimene kokku suure hulga erinevate ideede, elustiilide ja kultuurinähtustega, mis rikastab tema maailmapilti ja avardab tema mõtlemist.
Loovus ja innovatsioon on linnakeskkonnas sagedamini esinevad, kuna erinevad inimesed ja vaated põrkuvad.
Majanduslik ja intellektuaalne dünaamika:
Kiire tempo ja konkurents sunnivad inimesi olema paindlikud, leidlikud ja nutikad. See arendab vaimu ja oskusi.
Spetsialiseerumine ja tööjaotus võimaldavad inimestel oma andeid kitsamalt, kuid sügavamalt rakendada.
Negatiivne mõju:
Ületäitumine ja vaimne väsimus (närvilisus):
Suurlinnas kogeb inimene pidevat stiimulite üleküllust (helid, inimesed, liiklus, reklaamid jne), mis võib põhjustada närvilisust, tuimust ja emotsionaalset kurnatust.
Simmel räägib „intellektuaalsest distantsist“, mille inimesed võtavad, et end ülekoormuse eest kaitsta – nad muutuvad ükskõikseks ja külmaks.
Anonüümsus ja võõrandumine:
Suhted muutuvad pinnapealsemaks ja inimesed võivad tunda end üksildasena, hoolimata rahvahulgast enda ümber.
Puudub tugev sotsiaalne kontroll ja toetav kogukond, mis võib viia sotsiaalse isoleerituseni.
Raha ja vaimsuse konflikt:
Simmel kritiseerib seda, kuidas suurlinnaühiskond hindab asju rahalises väärtuses, mis võib muuta suhted utilitaarseks ja vaesestada inimlikke sidemeid.
Isiklikud ja emotsionaalsed väärtused jäävad tagaplaanile.
Kokkuvõte:
Simmeli järgi toob suurlinn inimesele kaasa intellektuaalse vabaduse ja loovuse, kuid ka emotsionaalse külmuse ja võõrandumise. Suurlinna elu nõuab psüühilist kaitset ja kohanemist, mis võib väljenduda nii iseseisvuses kui ka ükskõiksuses.
Miks Simmel ütleb, et „antipaatia kaitseb meid”?
Autor ütleb, et antipaatia ehk kerge vastumeelsus või võõristus teiste inimeste suhtes kaitseb meid kahe suurlinnale iseloomuliku ohu eest:
* liigsest ükskõiksusest (täielik tuimus),
* liigsest mõjutatavusest (indiscriminate suggestibility – et inimene ei hakkaks iga väikse kontakti peale kohanema ja end kaotama).
See varjatud antipaatia aitab hoida vahet teistega, säilitada isiklikku ruumi ja võimaldab suurlinnas üldse vaimselt hakkama saada.
Kus on rohkem vabadust ja inidividuaalsust ja milles see seisneb?
- Rohkem vabadust ja individuaalsust on suurlinnas (metropolis’es).
Teksti põhjal annab suurlinn inimesele sellise isikliku vabaduse ja individuaalsuse määra, mida ei leia kusagil mujal. Seda vabadust toetab:
◦ Reserveeritus ja vaimne distants teiste inimeste suhtes, mis võimaldab inimesel kujuneda oma isiksuseks ilma pideva järelevalve ja ühiskondliku surve all olemiseta.
◦ Mitmekesisus ja suured inimhulgad, mis loovad võimaluse erineda ja säilitada oma unikaalsust.
◦ Linna kosmopoliitsus, mis toob kaasa rahvusvahelised ja riiklikud sidemed, rikkalikud mõttemaailmad ja võimaluse pidevaks arenguks.
◦ Funktsionaalne sõltumatus kuulsatest isikutest: linna elu ei sõltu enam üksikutest inimestest, vaid süsteemidest ja laiast mõjust.- Vähem vabadust ja individuaalsust on väikelinnas, külas ja väikestes rühmades (hõimkondades, religioossetes ühendustes jne).
Sellistes väikestes ühendustes:
◦ On tugev sisemine ühtsus ja suletus — piirid teiste gruppide suhtes on jäigad.
◦ Isiklik vabadus on piiratud, sest grupi ellujäämine nõuab liikmete käitumise ja mõtteviisi ranget kontrollimist ja ühtlustamist.
◦ Individuaalsed erinevused on ohtlikud grupi ühtsusele ja seetõttu maha surutud.
◦ Väikeses kogukonnas valvatakse üksteist rohkem, mis piirab vabade otsuste tegemist ja isiklikku arengut.
- Vähem vabadust ja individuaalsust on väikelinnas, külas ja väikestes rühmades (hõimkondades, religioossetes ühendustes jne).
Miks on nii?
* Väikestes kogukondades on ühise ellujäämise ja kaitse vajadus tugevam. Seetõttu peab iga liige kohanduma grupinormidele.
* Suurlinnas on inimeste hulk ja nendevaheline suhtlemine liiga ulatuslik ja mitmekesine, et keegi saaks pidevalt kõiki jälgida või kontrollida. Seetõttu tekib ruum individuaalseks arenguks.
* Suurlinna kasvav ulatus ja keerukus toob kaasa funktsionaalse spetsialiseerumise (näiteks tööjaotus), mis omakorda sunnib ja võimaldab inimestel arendada oma unikaalseid omadusi.
* Samas, vabadus suurlinnas tuleb hinnaga: inimesed võivad tunda end seal üksildasena ja kaotsi läinuna, sest vaimne distants on suur isegi füüsilises läheduses.
Lühikokkuvõte:
* Väikestes kogukondades: vähe individuaalsust, palju ühtsust ja kontrolli.
* Suurlinnas: palju individuaalsust ja vabadust, vähem siduvaid sotsiaalseid norme, aga ka rohkem üksindust ja emotsionaalset distantsi.
Mida tähendab “rahamajandus” (money economy)?
- Rahamajandus tähendab süsteemi, kus raha on keskne vahetusvahend ja väärtuse mõõt.
- Kõik nähtused ja suhted taandatakse küsimusele: „Kui palju?“
- Individuaalsed, kvalitatiivsed omadused ja erinevused (nt isikupära, sügavad inimlikud sidemed) kaovad või tasanduvad: raha ei hooli, kes sa oled, vaid ainult kui palju midagi maksab.
- Raha ja rahamajandus on seega värvitud emotsionaalse ükskõiksuse ja objektiivsusega, mis toetab intellektuaalset, mitte emotsionaalset maailmavaadet.
- Metropoli rahamajandus ja intellektualism kujundavad inimese elu arvutavaks, objektiivseks ja impersonaalseks.
- Isiklik sügavus, soojad tunded ja irratsionaalsed impulssid tõrjutakse kõrvale, sest need ei sobitu rahal põhineva täpsuse ja vahetusväärtuse süsteemi.
- Täpsus, kalkulatsioon ja impersonaalsus on välised nõudmised, mis on muutunud metropoli inimese psüühika sisemiseks omaduseks.
- See selgitab ka blaseed hoiakut: ühtlaselt ükskõikset suhtumist kõige ja kõigi suhtes, kuna pidev närvide stimuleerimine ja rahaline ratsionaalsus on tuimestanud inimese võime reageerida värskelt ja emotsionaalselt.
Mida tähendab “blaseerunud hoiak” (blase attitude)?
- Tuhmumine ja tuimaks muutumine: Inimese närvisüsteem saab suurlinna elust – pidevast, kiirest ja vastuolulisest stimulatsioonist – nii suure koormuse, et lõpuks ta enam ei reageeri uutele muljetele
energiaga. See viib üldise tuimuse ja ükskõiksuseni.- Võimetus eristada väärtusi: Asjade erinevad tähendused ja väärtused muutuvad inimesel “blasé” suhtumisega tuhmunuks ja tähtsusetuks. Kõik näib hall ja ühtlane – ükski objekt ega kogemus ei tundu teistest tähtsam või väärtuslikum.
- Seos rahamajandusega: Raha, mis väljendab kõiki väärtusi lihtsalt kui “kui palju?”, tasandab asjade erilised omadused. Kõik muutub mõõdetavaks ja võrreldavaks üheainsa kriteeriumi põhjal, mis veelgi tugevdab elu “hallust” ja eripära kadumist.
- Isiksuse enesekaitse mehhanism: Blasé suhtumine võimaldab inimesel end kaitsta suurlinna ülevoolava ja kurnava elutempo eest. Tuimuseks muutumine on viis närvisüsteemi ellujäämiseks.
- Sotsiaalne reserveeritus ja võõrandumine: Lisaks ükskõiksusele asjade suhtes tekib ka teatud reserveeritud ja isegi varjatult tõrjuv hoiak teiste inimeste suhtes. See on samuti enesekaitse vorm – kui iga kokkupuude nõuaks täit emotsionaalset kaasatust, oleks elu suurlinnas psüühiliselt väljakannatamatu.
Kokkuvõte:
Blasé attitude on suurlinnaelu paratamatu tagajärg: närvide kurnatusest ja rahapõhisest väärtustasandamisest sündinud ükskõiksus, tuimus ja väärtuste hajumine, mis aitab inimesel suurlinna pidevas tormamises ja muutlikkuses ellu jääda, kuid mille hind on emotsionaalne tuhmumine ja isikliku tähenduslikkuse kaotus.
Mis on „protestantlik eetika“?
„Protestantlik eetika“, eriti kalvinistlikus vormis, on Max Weberi poolt välja töötatud kontseptsioon, mis seletab, kuidas teatud usulised ja moraalsed väärtused aitasid kaasa kapitalismi vaimu ehk modernse, töö- ja kasumikeskse majandusmentaliteedi kujunemisele.
Weberi järgi ei ole kapitalism ainult majandussüsteem, vaid teatud mõttelaad – ratsioonaalne, distsiplineeritud, sihikindel tööeluviis, mida tugevdas just protestantlik (eriti kalvinistlik) religioosne eetika.
🛐 Kalvinistliku eetika põhitunnused:
1. Eelmääratlus (predestinatsioon)
* Jumal on igavikust peale otsustanud, kes pääseb taevasse ja kes mitte.
* Inimene ei saa oma pääsemist välja teenida tegude või vagadusega, kuid otsib tõendeid, et on Jumala valitu.
* Edu töös ja distsiplineeritud elu võidi mõista kui märke „valituks olemisest“.
- Kutse-idee (Beruf)
- Kõik inimesed on kutsutud Jumala poolt mingisse maisesse ametisse, kus nad peavad teenima Teda läbi töö ja kohusetunde.
- Töö ei ole enam ainult ellujäämise vahend, vaid vaimne kohustus – eluviis, mitte pelgalt tegevus.
- Askeetlik eluviis
- Kalvinism soosis tagasihoidlikkust, säästlikkust ja distsipliini.
- Luksus, hedonism või laiskus olid patustavad – teenitud raha ei tohtinud raisata, vaid tuli taasinvesteerida, mis omakorda toetas kapitalismi arengut.
- Ratsionaalne korraldus ja enesekontroll
- Kalvinistid hindasid eluviisi, mis oli süsteemne, planeeritud ja metoodiline – selline eluviis kandus üle ka majandustegevusse.
- Edu polnud juhuse või armu küsimus, vaid tulem metoodilisest tööle pühendumisest.
Weberi „protestantlik eetika“, eriti kalvinistlikus vormis, rõhutab:
* Töö kui moraalne kohustus, mitte pelgalt vahend elatise teenimiseks.
* Isiklik distsipliin, säästlikkus ja sihikindlus kui religioosse pühendumise väljendus.
* Kapitalistliku vaimu teke mitte ainult materiaalsest vajadusest, vaid ajalooliselt kujunenud usuliste ideede tagajärjel.
Millised on protestantliku tööeetika alused ja erinevused katoliiklastest?
📌 Protestantliku tööeetika peamised alused:
1. Kutsumus (Beruf) kui jumalik kohustus
Iga amet või töö on Jumala poolt määratud kutsumus, mitte lihtsalt elatise teenimise viis. Seega töö ei ole mitte vaev, vaid vaimne kohustus, mille kaudu inimene teenib Jumalat.
- Askeetlik eluviis ja säästlikkusProtestantlik eetos soosib lihtsat elu, enesedistsipliini ja rahalise edu mitte nautimist, vaid selle taasinvesteerimist.Tööviljade nautimist (nt luksus) peeti ebamoraalseks.
- Eelmääratlus (predestinatsioon) ja sisemine tõestusvajadusKalvinistliku õpetuse järgi on iga inimese saatus (pääsemine või hukatus) Jumala poolt ette määratud.Kuna inimene ei saa oma saatust muuta, püüdis ta oma elu ja töö kaudu leida märke valituks olemisest – mistõttu töökus, edu ja distsipliin omandasid sügava vaimse tähenduse.
📌 Katoliikliku tööeetika erinevused protestantlikust (Weberi vaates):
1. Töö ei ole kutsumus samas tähenduses
Katoliiklus käsitles kloostrielus askeesi ja vaimsust kui kõrgemat ideaali, samas kui ilmalik töö jäi madalamaks. Kutsumus oli sageli seotud vaimuliku elu, mitte ilmaliku tööga.
- Pääsemine heade tegude kaudu, mitte töö kauduKatoliiklus rõhutas sakramente, armu ja heategevust kui pääsemise teid, mitte tööalast edu või distsipliini.
- Traditsioonilisem suhtumine rahasse ja kasumisseKatoliiklus suhtus ajalooliselt umbusklikult intressi, kasumi ja rahanduse maailma – võrreldes protestantliku sallivusega majandusliku tegevuse suhtes.
🧭 Kokkuvõte:
Protestantlik tööeetika: töö kui jumalik kutsumus, töökus ja distsipliin kui vaimne väärtus, edu kui pääsemise märk. Katoliiklik käsitlus: töö kui vahend elatise teenimiseks, vaimsus väljendub kiriku ja sakramentide kaudu, mitte töö kaudu.
Pääsemise alus
Kalvinistlik protestantlus -Eelmääratlus, maine edu kui märk pääsemisest
Katoliiklus- Usutegude kaudu, kiriku ja sakramentide kaudu
Töö tähendus
Kalvinistlik protestantlus- Jumalik kutse, vaimne ülesanne
Katoliiklus- Vajalik, aga mitte vaimse elu keskpunkt
Askees ja säästlikkus
Kalvinistlik protestantlus- Kohustuslik, Jumalale meelepärane
Katoliiklus- Soovitav, aga rohkem kloostrielus
Ilmaliku ja vaimuliku piiritlus
Kalvinistlik protestantlus- Kõik eluvaldkonnad on vaimse tähendusega
Katoliiklus- Selgem vahe töö ja usuelu vahel
Maise edu tähendus
Kalvinistlik protestantlus- Võimalik märk Jumala valikust
Katoliiklus- Võib olla kiusatus või tähtsusetu lunastuse seisukohalt
Ratsionaliseerimine ja korraldus
Kalvinistlik protestantlus- Oluline, töö kui distsipliin ja süsteem
Katoliiklus- Vähem rõhutatud, vaimsus pigem kiriklik ja sakraalne
