Rousseau, Mill, Tönnies, Durkheim, Mead, Montesquieu Flashcards
(23 cards)
Kui Rousseau arutleb inimeste ebavõrdsuse üle, siis eristab ta loomulikku (kaasasündinud) ja kunstlikku (ühiskonnas tekkinud) ebavõrdsust. Milles need seisnevad?
Loomulik ehk füüsiline ebavõrdsus
* Päritoluks: Loodus ise, kaasasündinud omadused.
* Sisu: Inimeste erinevused füüsilistes ja vaimsetes omadustes, nagu:
◦ Vanus
◦ Tervis
◦ Kehaline jõud
◦ Intellektuaalsed ja hingelised omadused
* Omadus: See on paratamatu ja tuleneb inimeste loomuomadustest.
Kunstlik ehk moraalne/poliitiline ebavõrdsus
* Päritoluks: Inimestevahelised kokkulepped ja ühiskondlik kord.
* Sisu: Erinevused staatuses ja võimus, nagu:
◦ Rikkus
◦ Au ja lugupeetus
◦ Võim teiste üle
◦ Õigus allutada teisi
* Omadus: See on inimeste poolt loodud ja püsib vaid ühiskondliku heakskiidu tõttu.
Rousseau seisukoht:
Rousseau rõhutab, et loomulik ja kunstlik ebavõrdsus ei ole olemuslikult seotud. See tähendab, et keegi pole oma loomupäraste omaduste tõttu määratud olema võimupositsioonil või alluvuses. Näiteks ei ole keegi rikkam või võimukam sellepärast, et ta on loomult targem või tugevam – ühiskondlik süsteem loob need hierarhiad, mitte loodus.
Rousseau mõttekäik on suunatud sellele, et kahtluse alla seada ühiskondlikult kehtestatud ebavõrdsus, kutsudes inimesi üles kriitiliselt hindama, kust nende ühiskondlikud suhted ja võimuerinevused tegelikult pärinevad.
Kas Rousseau’ jaoks on „eneseimetlus“, „lugupidamine” positiivsed või negatiivsed mõisted? Miks?
- Eneseimetlus: Rousseau peab eneseimetlust negatiivseks omaduseks, kuna see on seotud inimestega, kes püüavad oma välimust, omadusi või saavutusi üle hinnata ja esitleda neid paremaks, kui nad tegelikult on. See eneseületamine või –esitlemine viib inimeste käitumises “avalikku uhkeldamist” ja “petturlikku kavalust”, mis on pahed, mille eesmärk on olla parem kui tegelikult ollakse. Selline käitumine muudab inimesi silmakirjalikuks, manipuleerivaks ja kelmideks.
- Lugupidamine: Rousseau vaatleb lugupidamist sotsiaalse mõõtmena, mis on seotud välimuse ja üldiselt inimese esitlemisega, mitte tema tegelike omadustega. Ta ütleb, et lugupidamine on nüüd seotud mitte ainult inimese vara ja kasulike omadustega, vaid ka tema tarkuse, ilu, jõu, osavuse ja andekusega. Kuna aga lugupidamist saab nüüd saavutada ainult nende omaduste järgi, tekib vajadus neid omadusi kas omada või vähemalt näidata, mis viib võltsinguni.
Rousseau’i sõnul on see kahe asja - olemine ja näimine - lahknevus viinud olukorrani, kus inimesed on hakanud elama petlikult, esitledes end teisiti, kui nad tegelikult on. See muudab ühiskonna võistluslikuks ja võimetuks saavutada tõelist võrdsust, kuna inimesed ei ole enam oma tõelistes omadustes võrdväärsed, vaid hinnatakse neid selle järgi, kuidas nad suudavad ennast esitleda.
Kokkuvõttes on Rousseau jaoks eneseimetlus ja lugupidamine negatiivsed mõisted, kuna need viivad ühiskonna valede väärtushinnangute, kavaluse, silmakirjalikkuse ja lõpuks ka ebavõrdsuseni.
Kas Rousseau’ jaoks on „teiste arvamus” positiivne või negatiivne mõisted? Miks?
Ta kritiseerib tsiviliseeritud ühiskonna väärtushinnanguid, kus inimesi ei hinnata nende sisemiste omaduste ja vooruste järgi, vaid välistest teguritest, nagu näiteks jõud, maine ja teiste arvamus. Ta toob esile, kuidas tsiviliseeritud inimene on täielikult suunatud teiste hinnangutele ja välisele soosingule, mis toob kaasa pideva võistluse ja vaeva, mis ei lõpeta isegi surmaga.
Rousseau kontrastib tsiviliseeritud inimese metsiku inimesega, kes ei ole sõltuv teiste arvamusest, vaid elab iseenda järgi, hinnates ainult oma isiklikku rahulolu ja vabadust. Tsiviliseeritud inimesel seevastu puudub rahulolu, sest tema elu ja identiteet on määratud sellega, mida teised temast arvavad. Vägevus ja maine muutuvad olulisteks, kuna need on seotud inimeste püüdlemisega tunnustuse ja võimu poole, mida tihti saavutatakse mitte vooruse ega tarkuse kaudu, vaid välimise käitumise, silmakirjalikkuse ja kõigi, sealhulgas pahede, abil. Rousseau näitab, et need väärtused ei too tegelikku rahulolu ega õnne, vaid muudavad elu tühjaks ja petlikuks.
Seetõttu on Rousseau jaoks „vägevus“, „maine“ ja „teiste arvamus“ negatiivsed mõisted, kuna need viivad ühiskondliku kavaluse, silmakirjalikkuse ja madaluse esilekerkimiseni. Üksikisikud muutuvad sõltuvaks välisest heakskiidust, mis moonutab nende loomulikke kalduvusi ja elu eesmärke. Ta rõhutab, et selline maailm on igavene petlikus ja õõnes, sest inimesed ei ela enam oma loomulike ja tõeliste väärtuste järgi, vaid pidevalt teiste arvamustest sõltudes.
Mis on „enamuse türannia“? Kuidas see piirab indiviidi vabadust?
Tekstis kirjeldatud “enamuse türannia” tähendab olukorda, kus ühiskonna enamus (või aktiivseim grupp) surub oma tahet vähemusele peale, justkui oleks see kogu rahva ühine tahe. See ei pruugi väljenduda ainult seadustes või otsustes, mida riigivõim rakendab, vaid ka ühiskondlikus surve- ja kontrollimehhanismis, mis kujundab üksikisikute mõtte- ja käitumisviise.
Seda peetakse kohutavamaks kui paljusid poliitilise rõhumise vorme, sest:
1. See tungib sügavamale inimese ellu – erinevalt klassikalisest poliitilisest türanniast, mis piirab inimest seaduste ja karistustega, mõjutab enamuse türannia inimeste mõtteid, väärtusi ja käitumist.
2. Väljatõrjumine ja sotsiaalne surve on peaaegu vältimatud – kui riiklikust repressioonist võib olla võimalik põgeneda või seda vältida, siis ühiskondlik surve ja hukkamõist saadavad inimest igal sammul, jättes talle vähem võimalusi vastupanuks.
3. See orjastab inimese hinge – kui poliitiline türannia surub alla ainult inimese teod, siis sotsiaalne türannia tungib inimese isiksusse ja muudab tema identiteeti, sundides teda vastama üldisele normile.
4. See pärsib arengut ja loomingulisust – ühiskond võib peale suruda tavasid ja mõtteviise, mis takistavad iseseisvat mõtlemist ja uusi ideid, kuna kõik, mis erineb üldisest arvamusest, võib sattuda halvakspanu alla.
Sellest tulenevalt rõhutab tekst, et vabaduse kaitseks ei piisa ainult poliitilise võimu ohjeldamisest; samuti tuleb seista vastu ühiskondlikule sundusele, mis püüab ühtlustada inimeste mõtte- ja eluviise. Piir tuleb tõmmata sinna, kus üldine arvamus hakkab lämmatama individuaalset sõltumatust.
Mill rõhutab, et inimese tegutsemisvabadusse võivad teised sekkuda vaid ühelainsal eesmärgil. Millisel? Kas inimest võib sundida, kui tundub, et see tuleb talle kasuks?
Mill rõhutab, et indiviidi tegutsemisvabadusse võib sekkuda ainult enese- ja ühiskonnakaitse eesmärgil, see tähendab, et sundust saab õigustada ainult juhul, kui inimese tegevus kahjustab teisi.
Kas inimest võib sundida tegema või tegemata jätma midagi lihtsalt sellepärast, et see on talle kasulik?
Ei, Milli järgi ei piisa sellest, et mingi tegu on inimesele kasulik, teeb ta õnnelikumaks või tundub teiste meelest mõistlik. Inimest võib veenda, temaga argumenteerida või paluda teda ümber mõelda, aga mitte sundida.
Kas see kehtib kõikide kohta?
Ei. Mill teeb erandi:
* Alaealised – Lastel ja noortel, kes pole veel küpsed, tuleb vabadust piirata nende enda kaitsmise nimel.
* “Mittearenenud” ühiskonnad – Mill arvab, et “barbarite” puhul võib despootlik valitsemine olla õigustatud, kui see aitab neil areneda ja jõuda tasemele, kus nad suudavad end ise juhtida arutelu ja veenmise teel.
* Arenenud ühiskonnad – Niipea, kui ühiskond on saavutanud piisava küpsuse, ei ole sundus inimese enda hüvangu nimel enam õigustatud.
Seega on Milli põhimõte selge: täiskasvanud, küpses eas indiviidil on täielik suveräänsus oma keha ja hinge üle, välja arvatud juhul, kui tema teod kahjustavad teisi.
Millised on kolm Milli jaoks olulist individuaalse vabaduse valdkonda?
- Mõtte- ja südametunnistuse vabadus – see hõlmab mõtete, tunnete, arvamuste ja vaadete vabadust kõigis valdkondades, sealhulgas teaduses, moraalis ja teoloogias. Samuti kuulub siia arvamuste väljendamise vabadus, kuna see on lahutamatult seotud mõttevabadusega.
- Maitsete ja eesmärkide vabadus – inimene peab saama kujundada oma elu vastavalt oma iseloomule, teha seda, mis talle meeldib, ning kogeda oma tegude tagajärgi ilma teiste takistusteta, eeldusel, et ta ei kahjusta teisi.
- Ühinemisvabadus – inimesed peavad saama koonduda vabalt mistahes eesmärgil, kui see ei kahjusta teisi. See eeldab, et kõik osapooled ühinevad vabatahtlikult ning ilma sunduse või pettuseta.
Miks peab inimene nendes valdkondades olema vaba?
* Vabadus taotleda oma hüvangut oma valitud viisil toob ühiskonnale rohkem kasu kui see, et kõik oleksid sunnitud elama kellegi teise määratud viisil.
* Inimene on oma tervise (kehalise, vaimse ja hingelise) parim eestkostja, mitte ühiskond või riik.
* Ühiskond, kus neid vabadusi ei austata, ei ole tõeliselt vaba, sõltumata valitsemisvormist.
Seega peab indiviid olema nendes sfäärides vaba, kuna vabadus soodustab inimkonna arengut ja heaolu, erinevalt sunnist, mis piirab isiklikku ja ühiskondlikku progressi.
Miks arvamusvabadus on vältimatult vajalik?
Arvamusevabadus on vältimatult vajalik, kuna ainult siis saab tõde areneda ja välja kujuneda. Mill selgitab, et arvamuste vabadus on oluline vaimse heaolu jaoks, tuues välja mitmeid põhjuseid:
1. Arvamuse õigsuse võimalus: Kui arvamus maha surutakse, siis ei saa me kunagi olla kindlad, et see arvamus on vale, kuna meil puudub absoluutne teadmine. Arvamuse allasurumine eeldab eksimatust, mida ükski inimene ei oma.
2. Osaline tõde: Isegi vale arvamus võib sisaldada mõningaid tõetera, ja kuna üldlevinud arvamus ei esinda kunagi kogu tõde, tuleb erinevatel arvamustel kohtuda ja kokkupõrked on vajalikud, et tõde saaks täielikult välja tulla.
3. Tõe omaksvõtmine ilma mõistmiseta: Kui arvamust ei vaidlustata ega lasta vabadalt areneda, võivad inimesed omaks võtta tõe eelarvamuse või dogmina, ilma et nad päriselt mõistaksid selle tagamaid. Tõde kaotab oma mõjusa jõu, kuna selle kohta ei arutleta ega vaielda piisavalt.
4. Tõe mõju vähenemine: Kui arvamus on allasurutud, siis tõe tähendus kaob või nõrgeneb, muutudes dogmaks, mis ei too enam tõelist kasu ega aita inimestel elus edasi liikuda. Inimesed ei saa siis oma mõtteid ja veendumusi arendada, kuna tõde on muutunud pelgalt formaalseks usutunnistuseks.
Kokkuvõttes on arvamuste vabadus vajalik, et inimesed saaksid kuulda ja arutada erinevaid seisukohti, mis on vajalik tõe leidmiseks ja inimese vaimseks arenguks. Kui kõik arvamused saavad vabadalt kõlada, siis on inimkond avatud tõe avastamisele ning suudab oma mõistust ja uskumusi pidevalt arendada.
Mida iseloomustavad mõisted „Gemeinschaft” ja „Gesellschaft”, mis on nende erinevus?
. Põhinevad vabatahtlikul kokkuleppel (lepingul):
* Need suhted tekivad indiviidide vahel, kes sõlmivad vabatahtliku lepingu, nt tööleping või teenusleping.
* Võib olla ka kollektiivne kokkulepe, kus paljud inimesed lepivad kokku ühise juhtfiguuri (või organisatsiooni) tunnustamises.
2. Iseloom:
* Suhted on ratsionaalsed, sihipärased ja vahendipõhised: üks pool annab midagi, et teine annaks vastu („do ut des“ – annan, et sa annaksid).
* Tihti ajutised või tähtajalised, põhinevad kasulikkusel ja vajadusel, mitte emotsionaalsel sidemel.
3. Autoriteedi päritolu:
* Võim põhineb lepingulisel nõusolekul või jõulisel üleolekul.
◦ Näiteks: tööandja ja töövõtja suhe, rahuleping vallutaja ja alistatu vahel.
* Väliselt näib „vaba lepinguna“, kuid Tönnies rõhutab, et see on tihti pealesurutud – tegelikult sund või lausa väärkohtlemine.
„Apparently it is a contract, but in actuality it is coercion and abuse.“
4. Lõppeesmärk:
* Ei ole suunatud vastastikusele sidemele või ühisväärtustele, vaid omakasu ja kasulikkuse realiseerimisele.
Gemeinschaft-laadi suhted – kuidas erinevad?
* Tekivad loomulikul viisil: peresuhted, sõprus, abielu.
* Põhinevad usaldusel, hoolivusel, ühisel päritolul ja väärtustel.
* Autoriteet on loomulik ja omaksvõetud (nt isa autoriteet lapse üle).
* Suhted on püsivad, sageli eluaegsed, ja kätkevad emotsionaalset kuuluvust.
Gemeinschaft
Loomulik, „orgaaniline“ side
Usaldus, tunded, traditsioon
Püsiv ja isiklik
Autoriteet = hoolitsev vanem
Näide: isa ja laps, sõbrad
Gesellschaft
Ratsionaalne, lepinguline side
Arvutus, kasulikkus, eesmärgipõhisus
Ajutine ja formaalne
Autoriteet = lepinguline juht (või sund)
Näide: tööandja ja töötaja
See tähendab, et Gemeinschaft-laadses suhtes antakse või aidatakse ilma tasu ootamata, ent kui see suhe puudub, asendub see Gesellschaft-tüüpi suhtlemisega – näiteks kaup, teenus, turg, töö.
Mis on „sotsiaalsed faktid“?
Sotsiaalsed faktid on sotsioloogias nähtused, mis eksisteerivad indiviidist väljaspool, kuid avaldavad talle mõju ja kontrollivad tema käitumist. Selle mõiste töötas välja Émile Durkheim, kes leidis, et sotsiaalsed faktid on ühiskondlikud normid, väärtused, uskumused ja institutsioonid, mis on üldised kogu ühiskonnas ning millel on sundiv jõud. Need on asjad, mida inimene ei saa lihtsalt ignoreerida, ilma et see tooks kaasa sotsiaalseid tagajärgi (näiteks hukkamõist või kõrvaletõrjumine).
Durkheimi järgi on sotsiaalne fakt:
* viis tegutseda, mõelda või tunda, mis on indiviidist väljas,
* millel on sundiv (kohustav) jõud,
* ja mis on üldine tervele ühiskonnale.
Näited sotsiaalsetest faktidest:
* Keeled – inimene ei vali ise, mis keelt ta räägib, vaid see on ühiskonnas juba olemas ja omandatakse sünni kaudu.
* Raha ja majandussüsteem – raha kui väärtuse kandja ei eksisteeri indiviidi otsusena, vaid see on ühiskondlik kokkulepe.
* Abielu ja sugulussuhted – institutsioonid, mille normid ja reeglid mõjutavad, kuidas inimesed suhtlevad ja elavad koos.
* Religioon – väärtuste ja uskumuste süsteem, millel on tihti “püha” tähendus ning mis juhib inimeste moraalset ja sotsiaalset käitumist.
* Seadused ja õigussüsteem – reeglid, mida tuleb järgida ning mille rikkumine toob kaasa karistusi.
* Lipp – füüsiline objekt (materiaalne fakt), millele on omistatud sügavam tähendus ja identiteet (immateriaalne fakt).
Durkheim rõhutas, et ka immateriaalsed nähtused (nagu tähendused, uskumused, tunded) võivad omada reaalset mõju – nad muutuvad faktilisteks ehk reaalsust kujundavateks, kui ühiskond neid kollektiivselt aktsepteerib.
Mis on „mehaaniline” ja „orgaaniline” solidaarsus?
Mehaaniline solidaarsus
* Omane traditsioonilistele ühiskondadele – väikestele, homogeensetele kogukondadele.
* Väike tööjaotus – kõik teevad sarnaseid töid, näiteks põlluharimine või käsitöö.
* Individuaalsus on väike – inimesed on sarnased oma uskumustes, väärtustes ja käitumises.
* Ühine „kollektiivne teadvus” (collective consciousness) – tugev ühine moraal ja maailmavaade.
* Religioon mängib suurt rolli.
* Kuriteod tajutakse kui rünnak kogu ühiskonna vastu, mitte üksikisiku vastu. Seetõttu on karistused ranged ja tihti karmid – näiteks surmanuhtlus.
* Solidaarsus põhineb sarnasusel – inimesed on „ühtmoodi” ja see ühtsus liidab neid.
Orgaaniline solidaarsus
* Omane modernsetele ühiskondadele – suuremad, keerukamad, individualistlikumad.
* Suur tööjaotus ja spetsialiseerumine – inimesed teevad erinevaid, spetsialiseeritud töid.
* Inimesed on erinevad oma oskustelt, uskumustelt ja eluviisidelt.
* Solidaarsus põhineb sõltuvusel – kuna inimesed teevad erinevaid töid, peavad nad üksteisest sõltuma. Näiteks arst vajab pagarit, pagar vajab elektrikut jne.
* Väärtused ja normid on mitmekesisemad – religiooni roll on vähenenud.
* Kuritegu nähakse kui ühiskonna toimimise häirimine, mitte kui moraalne rünnak. Karistused on vähem kättemaksulised, rohkem rehabiliteerivad.
* Individuaalsus suureneb – inimestel on rohkem õigusi ja vabadusi.
Miks mehaaniline on traditsioonilisele ja orgaaniline modernsele ühiskonnale omane?
* Traditsioonilistes ühiskondades on elu lihtsam ja ühesugusem: inimesed jagavad samu uskumusi, elavad samas rütmis, ja teevad sarnast tööd. Seepärast seob neid pigem sarnasus – mehaaniline solidaarsus.
* Modernsetes ühiskondades on inimesed erinevad ja täidavad väga erinevaid rolle. Tööjaotus on keerukas ja ühiskond sõltub koostööst. Seega põhineb ühtsus mitte sarnasusel, vaid vastastikusel sõltuvusel – orgaaniline solidaarsus.
Mida tähendavad „püha” (sakraalne) ja „profaanne”?
Durkheimi järgi on religioonil keskne roll sotsiaalse solidaarsuse loomisel ja hoidmisel – see ühendab inimesi ühiste sümbolite, rituaalide ja tähenduste kaudu, tugevdades kogukonnatunnet.
🌟 Religiooni roll solidaarsuses:
* Religioon loob ja hoiab kollektiivseid tundeid ja ideid, mis teevad ühiskonnast ühtse terviku.
* Rituaalid ja uskumused annavad inimestele ühise kogemuse ja tugevdavad ühtekuuluvustunnet.
* Religioon ei pea ilmtingimata sisaldama jumalaid – oluline on ühine tähendus, mille ümber kogukond koondub.
* Religioon = ühiskonna enese peegeldus ja tugevdamise viis. See on nagu sotsiaalne liim.
🔔 “Püha” ja “profaanne” – mida need tähendavad?
📌 Püha (sacred):
* Asjad, mis on eraldatud igapäevasest, millele omistatakse erilist tähendust või väge.
* Nt: totem, lipp, altar, püha tekst, rituaal.
* Esindab kogukonna huve ja ühtsust.
* Vajab aukartust, reegleid ja eristamist profaansest.
* Võib olla hea või ohtlik – püha ei võrdu automaatselt hea.
📌 Profaanne (profane):
* Igapäevane, isiklik, praktiline maailm – söömine, töö, individuaalsed vajadused.
* Indiviidi maised huvid, mis ei ole kogukondlikult „laetud“.
* Pole halvas mõttes – lihtsalt mitte-püha.
Tähtis!
* Püha ≠ hea, profaanne ≠ halb.
* Pühas võib olla nii loovust kui hävitust, näiteks pühad jõud võivad tuua tervenemist või surma.
* Durkheimi järgi on püha ja profaanne sama nähtuse kaks tahku, mitte lihtne vastandpaar.
Durkheimi järgi aitab religioon hoida ühiskonda koos, sest see loob sümbolid ja rituaalid, mis ühendavad inimesi ning vastandavad “püha” ja “profaanse”, andes neile ühise tähenduse ja kogemuse.
Kuidas solidaarsus on seotud enesetapuga? Kuidas ja miks erinevad selles osas katoliiklased ja protestandid?
Durkheimi järgi on enesetapp seotud solidaarsuse ja sotsiaalse integratsiooniga – ehk sellega, kui tihedalt inimene ühiskonda kuulub ja kui tugevalt ta end teistega seotuna tunneb.
💡 Väga lühidalt:
* Mida tugevam on solidaarsus ja sotsiaalne integratsioon, seda väiksem on enesetapu tõenäosus.
* Mida nõrgem side ühiskonnaga, seda suurem risk enesetapuks.
🙏 Katoliiklased vs protestandid:
* Katoliiklased: tugevam kogukondlik kontroll, rohkem ühiseid rituaale ja kindlamad sotsiaalsed sidemed → madalam enesetappude määr.
* Protestandid: rohkem individuaalsust, vähem sotsiaalset järelevalvet → kõrgem enesetappude määr.
Durkheim selgitas seda sellega, et katoliiklik kogukond pakub rohkem tuge ja kontrolli, mis kaitseb inimest isoleerituse ja meeleheite eest.
On võimalik, et katoliiklaste enesetappude statistika oli alaraporteeritud, sest enesetapp oli suur patt ja sellega kaasnes häbimärgistamine ning matuserituaalide keelamine.
📌 Seos solidaarsusega:
Durkheim leidis, et liigne või liiga vähene solidaarsus võib mõlemad viia enesetapuni:
* Egoistlik enesetapp – kui inimesel puudub side ühiskonnaga (näiteks modernses, individuaalses ühiskonnas).
* Altruistlik enesetapp – kui inimene on liigselt seotud kogukonnaga ja ohverdab end selle nimel.
Miks on indiviidi „mina“ (self) olemuselt sotsiaalne?
- Mina ei teki iseenesest, vaid ainult sotsiaalses suhtluses teistega
- Inimene ei saa iseennast otse kogeda, ta kogeb ennast ainult läbi teiste inimeste pilgu – võttes omaks teiste hoiakud enda suhtes.
- Mina tekib siis, kui inimene näeb iseennast nii nagu teised teda näevad – s.t kui ta muutub iseenda jaoks objektiks, mitte ainult subjektiks.
◦ See tähendab, et self tekib ainult sotsiaalse kogemuse kaudu – ilma teistega suhtlemiseta poleks inimestel eneseteadvust.
💬 2. Kommunikatsioon (suhtlus) on mehhanism, mille kaudu mina tekib
* Mitte igasugune suhtlus ei loo mina-tunnetust. Näiteks looma häälitsused (kana kluugutab, hunt ulub) ei ole refleksiivne suhtlus.
* Mina kujuneb tähendusliku keelekasutuse kaudu, kus inimene mitte ainult ei räägi teistega, vaid kuuleb ja vastab iseendale, justkui oleks ta teine inimene.
„The importance of what we term ‘communication’ lies in the fact that it provides a form of behavior in which the organism or the individual may become an object to himself.”
🔁 3. Eneseteadvus on võimalik, sest inimene suhtleb iseendaga nii, nagu suhtleb teistega
* Inimene reageerib iseenda kõnele ja mõtetele, kohandab neid, muudab suunda – nagu vestluspartneriga rääkides.
* Näiteks kui inimene hakkab midagi ebameeldivat ütlema, aga taipab iseenda reaktsiooni tõttu, et see oleks julm, ja jätab selle ütlemata – see on „mina“ tegevuses.
- Mina on sotsiaalne struktuur, mitte lihtsalt individuaalne omadus
- „Mina“ on ühiskondlikult kujunenud nähtus, mis ei saaks tekkida ilma teiste inimesteta.
- Kui mina on juba tekkinud, võib inimene üksinda eksisteerida ja iseendaga vestelda, aga mina ei saa tekkida väljaspool sotsiaalset kogemust.
„It is impossible to conceive of a self arising outside of social experience.”
Kokkuvõte:
Teised inimesed on olulised, sest ainult nende hoiakute kaudu saab inimene iseenda jaoks objektiks – see on „mina“ tekkimise eeldus.
Kommunikatsioon, eriti keeleline ja tähenduslik suhtlus, võimaldab inimesel vastata iseendale, arendada eneseteadvust ja reguleerida oma käitumist nii, nagu teised teda mõjutaksid.
Meadi käsitluse kohaselt on „mina” läbinisti sotsiaalne nähtus, mis ei teki isoleeritult, vaid kujuneb ainult sotsiaalses kogemuses teiste inimestega. Kui „mina” on juba välja kujunenud, siis see jääb inimesega alles ka üksi olles, näiteks üksikvangistuses. Kuid isegi siis on sellel sotsiaalne päritolu ja toimimisloogika, mis tuleb kõige selgemini esile sisemises vestluses ehk mõtlemises.
Mida tähendab “play stage” ja “game stage”?
- Play stage (mängufaas)
- Laps mängib rolle, mis ei ole tema enda omad, nt ema, arst või õpetaja.
- Ta mõistab, et tema ja mängitav roll on erinevad, ning kujutab ette, kuidas teised võiksid käituda.
- Selles faasis areneb algeline mina-kontseptsioon, sest laps harjutab teiste rollide võtmist.
- Game stage (mänguetapp)
- Laps osaleb organiseeritud mängudes, kus ta peab arvestama mitme osaleja rollidega korraga.
- Ta näeb ennast teiste osalejate kollektiivsest vaatenurgast ja õpib, kuidas tema roll sobitub laiemasse süsteemi.
- Selles faasis kujuneb „üldistatud teine“ (generalized other) – lapse arusaam ühiskonna normidest ja ootustest, mis võimaldab tal kujuneda täielikult eneseteadlikuks sotsiaalseks olendiks.
Kokkuvõte:
* Play stage: rollimäng ja algelise „mina“ kujunemine.
* Game stage: sotsiaalsete reeglite mõistmine, üldistatud teise kaudu täiusliku mina kujunemine.
Rollide arv
(play) Üks või paar, vahelduvad
(game) Palju, seotud omavahel
Teiste arvestamine
(play) Piiratud või hetkeline
(game) Sügav ja koordineeritud
Reeglite olemasolu
(play) Vähe või spontaansed
(game) Tsentraalne, organiseeriv roll
Mina areng
(play) Osaline, episoodiline „mina”
(game) Täielik, sotsiaalselt seotud „mina”
Sotsiaalne teadlikkus
(play) „Ma teesklen, et olen keegi”
(game) „Ma arvestan, mida teised ootavad ja teen vastavalt”
Mida tähendab “generalized other”?
G.H. Meadi jaoks on „generalized other“ üks tema kõige olulisemaid mõisteid, mis on seotud inimese eneseteadvuse ja sotsiaalse käitumise kujunemisega. Selle mõiste tähendus ja tähtsus on järgmine:
Tähendus:
* „Generalized other“ on ühiskonna kollektiivne suhtumine, mis tähendab, et inimene ei vaatle ennast ainult oma vaatenurgast, vaid ka selle grupi või kogukonna vaatenurgast, kuhu ta kuulub.
* See mõiste viitab ühiskonna normidele, väärtustele ja ootustele, mis on kollektiivselt jagatud ja suunavad indiviidide käitumist.
* Inimene ei arenda täielikku „mina“ (self), kui ta ei suuda võtta teiste inimeste, eriti suurema sotsiaalse grupi, vaatenurka. Selleks on oluline osata mõista ja kohandada oma käitumist vastavalt sellele, kuidas „üldistatud teine“ (ühiskond) hindab ja tajub tema tegevusi.
Tähtsus:
1. Mina kujunemine:
◦ Meadi järgi on „generalized other“ oluline, sest selle kaudu inimene saab arendada oma täielikku mina, mis on mõistlikult suunatud ja korraldatud sotsiaalsete normide järgi. Kui indiviid ei suuda võtta „üldistatud teise“ seisukohti, jääb tema „mina“ osaliselt välja arendatuks.
- Kollektiivne käitumine ja gruppide arendamine:
◦ Selle mõiste kaudu saab individuaalne käitumine olla kooskõlas grupi ootuste ja väärtustega. Grupid ei saa toimida tõhusalt ilma, et indiviidid juhinduksid „generalized other“ mõistest, sest see tagab tegevuse koordineerituse ja grupi toimimise. - Mitmekesised ja kohanemisvõimelised isiksused:
◦ Kuigi „generalized other“ juhib käitumist, ei tähenda see, et inimesed oleksid vaid konformistlikud või üksikute sotsiaalsete normide orjad. Meadi sõnul on igal inimesel mitmeid „generalized others“, mis võivad olla erinevates kogukondades, töögruppides, sõprusringkondades jne. Seetõttu on inimesel ka mitmeid „minasid“, mis on tihedalt seotud erinevate gruppide ja olukordadega, milles ta osaleb.
◦ Selle kaudu on inimestel võimalik ka muuta oma kogukondi, kuna meil on mõtlemisvõime, mis võimaldab ühiskonda uuendada.
Kokkuvõttes on „generalized other“ Meadi teoorias võtmekontseptsioon, mis ühendab indiviidi identiteedi ja sotsiaalse konteksti. See on oluline mitte ainult individuaalse „mina“ kujunemiseks, vaid ka organiseeritud grupi tegevuse ja ühiskonna tõhusa toimimise tagamiseks.
Mida tähendab “I” ja “Me”?
G.H. Meadi järgi on „I” ja „me” kahe erineva aspekti või faasi nähtused, mis koos moodustavad inimese „mina” (self). Need kaks mõistet on omavahel tihedalt seotud, kuid neid eristatakse järgmiste omaduste järgi:
„I”:
* „I” on indiviidi hetkeline ja spontaanne reaktsioon teistele. See on arvamatult ettearvamatu ja loov aspekt, mille käitumine ei ole ette teada. Me ei tea oma „I” tegevust ette, vaid mõistame seda alles pärast tegu, meenutades, mida tegime.
* Loominguline ja uudsust loov: „I” on sotsiaalse protsessi allikas, mis toob ühiskonda uudsust ja muutusi. „I” on see, mis viib inimeste tegevused kaugemale tavalistest normidest, tuues ellu uusi väärtusi ja ideid.
* Muutuste allikas: Ilma „I”-ta oleks sotsiaalne süsteem paigal ja täielikult väliste ja sisemiste kontrollide all. „I” on see, mis võimaldab ajaloos suuri muutusi, aga ka igapäevases elus väikeseid muudatusi.
* Isiksuse arendamine: „I” annab inimesele võimaluse arendada „kindlat isiksust”, andes talle ainulaadse vastuse ja käitumisviisi.
„Me”:
* „Me” on organiseeritud sotsiaalne suhtumine, mille inimene on omaks võtnud, see on teiste inimeste hoiakute ja väärtuste kogum, mida indiviid endale omistab. „Me” on teadlik ja vastutustundlik; see sisaldab tavapäraseid ja harjumuspäraseid tegevusi.
* Kollektiivne ja konformistlik: „Me” on tavaliselt seotud ühiskonna normide ja ootustega. See on see, mida inimene tunneb, kui ta järgib ühiskonna, grupi või kogukonna norme, olles konformistlik ja sõltuv grupi arvamusest.
* Sotsiaalne kontroll: „Me” on see osa eneseteadvusest, mille kaudu ühiskond domineerib indiviidi üle. Sotsiaalne kontroll toimib just läbi „me” väljendamise, kuna see on see, mida indiviid tajub kui oma tegevuse osa.
Erinevused „I” ja „me” vahel:
1. „I” on loov ja spontaanne – see reageerib teistele, kuid ei ole täielikult ette teada. See toob ühiskonda uudsust ja muudatusi.
2. „Me” on konformistlik ja harjumuspärane – see on teadlik suhtumine ühiskonna ootustes ja normidesse, mille kaudu inimene kohandub sotsiaalsete ootustega.
3. „I” on seotud indiviidi vabaduse ja muutustega, samas kui „me” seondub indiviidi kohandumise ja ühiskonnaga sobitumisega.
4. „I” ja „me” on dünaamilised protsessid, mis koos moodustavad „mina” – need ei ole staatilised asjad, vaid pidev sotsiaalne protsess.
Üldine tähtsus:
* „Me” võimaldab inimesel ühiskonnas mugavalt elada, järgides norme ja ootusi, kuid „I” loob võimaluse, et ühiskond ei muutuks staatiliseks, vaid säilitaks uuenduse ja arengu.
* „I” ja „me” aitavad ühiskonnal funktsioneerida: „me” tagab piisava konformismi, et ühiskond saaks toimida, samas kui „I” toob uusi ideid ja muudatusi, vältides stagnatsiooni.
Milline ülesanne on sümbolitel, keelel, tähendusel?
Sümbolitel, keelel ja tähendusel on Meadi teoorias keskne roll, sest indiviidi „mina“ kujuneb ainult läbi sotsiaalse suhtluse, mis toimub sümbolite kaudu. Ilma sümboliteta ei oleks võimalik teadvustatud suhtlus ega eneseteadvus.
🧠 Mis on sümbolite ülesanne Meadi järgi?
1. Sümbolid loovad tähenduse ja teevad suhtluse võimalikuks
◦ Sümbolid (nt sõnad, žestid, märgid) ei viita ainult objektidele, vaid määratlevad neid kindlal viisil ja suunavad, kuidas neile reageerida.
◦ Ilma sümboliteta ei eksisteeriks inimühiskonda, sest ei oleks võimalik ühist tähendust ega koordineeritud käitumist.
- Sümbolid võimaldavad inimesel arvestada teiste hoiakutega
◦ Kommunikatsioon sümbolite kaudu annab võimaluse „rolli võtta” – kujutleda end teise inimese olukorda ja vaatenurka.
◦ Selle kaudu tekib „mina” – isiku võime näha ennast läbi teiste silmade.
3. Keelel on eriline koht sümbolite seas
◦ Keel on kõige tähtsam sümbolite süsteem, sest see vahendab tähendusi keerukal ja paindlikul moel.
◦ Läbi keele õpib inimene kogukonna väärtusi, norme ja ootusi – see on isiksuse aluseks.
📌 Miks see kõik on oluline?
Meadi meelest inimesel puuduvad bioloogilised instinktid, mis juhiksid tema käitumist, seega peab ta looma tähenduste maailma, kus ta saab:
* mõista ennast ja teisi,
* ennustada ja tõlgendada teiste tegevusi,
* tegutseda sotsiaalselt sobival viisil.
✅ Kokkuvõte :
Meadi järgi on sümbolitel, keelel ja tähendusel keskne roll selles, et need võimaldavad inimesel astuda teiste rollidesse, luua ühiseid tähendusi ning kujundada „mina“, sest just sümboliline suhtlus teeb võimalikuks eneseteadvuse ja ühiskondliku elu.
Mida tähendab „sümboolne interaktsionism“?
Sümboolne interaktsionism on ühiskonnateooria, mis selgitab, kuidas inimesed loovad tähendusi ja kujundavad oma „mina” (self) sotsiaalse suhtluse kaudu, kasutades sümboleid, eelkõige keelt.
📌 Täpsemalt tähendab see:
* Inimene ei sünni valmis isiksusena, vaid tema „mina” kujuneb läbi suhtlemise teistega, kus ta võtab üle teiste hoiakuid ja ootusi.
* See suhtlus toimub sümbolite kaudu – näiteks sõnade, žestide või muude märgiliste vahendite abil.
* Sümbolid ei viita lihtsalt asjadele, vaid annavad neile tähenduse ja suunavad meie käitumist nende suhtes.
* Kuna inimesel puuduvad instinktid, mis määraksid tema käitumise automaatselt, peab ta looma tähenduste maailma, et sotsiaalselt toime tulla.
🔁 Oluline osa on „rolli võtmise” protsessil:
* „Rolli võtmine” tähendab seda, et inimene paneb end kujutlusvõimes teise inimese olukorda – püüab mõista, kuidas teine teda näeb ja mida tunneb.
* Sellest sõltub, kuidas inimene ennast kogeb ja defineerib – oma „mina” kaudu.
✅ Kokkuvõttes:
Sümboolne interaktsionism on käsitlusviis, mis rõhutab, et inimeste identiteet, tähendused ja sotsiaalne elu kujunevad läbi sümbolitel põhineva suhtluse teistega. See tähendab, et „mina” ei eksisteeri isoleeritult, vaid tekib ainult koostöös teiste inimestega ühises tähenduste maailmas.
Montesquieu eristab kolme liiki võimu. Millised need on, ning kuidas nende omavaheline suhe puudutab inimeste vabadust?
Montesquieu eristab kolme liiki võimu, mis on olulised riigi toimimiseks ja inimeste vabaduse tagamiseks. Need kolm võimu on:
1. Seadusandlik võim – see võim vastutab seaduste loomise, muutmise ja tühistamise eest. See on võim, mis määrab ühiskonna reeglid ja normid.
2. Täidesaatev võim – see võim vastutab seaduste rakendamise eest. See hõlmab nii riigi sisepoliitikat (nt julgeoleku tagamine, korrakaitse) kui ka välispoliitikat (nt rahu ja sõja kuulutamine, saadikute vastuvõtt).
3. Kohtuvõim – see võim vastutab seaduste tõlgendamise ja nende rakendamise üle otsustamise eest. See hõlmab nii kriminaal- kui tsiviilõigust, s.t karistab kuritegusid ja lahendab eraisikute vahelisi tülisid.
Võimude omavaheline suhe ja selle mõju vabadusele
Montesquieu rõhutab, et nende kolme võimu eraldatus on hädavajalik poliitilise vabaduse säilitamiseks. Kui need kolm võimu on ühes isikus või ühes valitsuskogus koondatud, tekib oht türanniale ja vabaduse kaotamisele. Ta toob välja järgmised põhimõtted:
- Võimude lahutus: Kui seadusandlik ja täidesaatev võim on ühes isikus või ühes kogus koondatud, võib tekkida oht, et valitseja või valitsuskogu loob türanlikke seadusi ja rakendab neid samuti türanlikult. See hävitab vabaduse, sest puudub tasakaal võimude vahel.
- Kohtuvõimu iseseisvus: Kui kohtuvõim on seotud seadusandliku või täidesaatva võimuga, kaob vabadus. Kui kohtunikud on samad isikud, kes loovad seadusi, võivad nad olla meelevaldsed kodanike elu ja vabaduse suhtes. Samuti, kui kohtuvõim on seotud täidesaatva võimuga, võib kohtunik kasutada vägivalda ja rõhumist.
- Võimude tasakaal: Montesquieu usub, et võimud peaksid üksteist tasakaalustama. Näiteks seadusandlik võim peaks kontrollima täidesaatvat võimu ja vastupidi. See tagab, et ükski võim ei saa liiga tugevaks ega kuritarvita oma volitusi.
- Kui seadusandlik ja täidesaatev võim on ühendatud:
- See tähendab, et seadusi loovad samad isikud, kes neid ka ellu viivad.
- Oht: Valitsejad võivad kehtestada türanlikke seadusi ja neid siis omavoliliselt rakendada, mis viib kodanike õiguste piiramiseni.
- Näide: Absoluutne monarhia, kus kuningas nii kehtestab seadused kui ka viib need ise ellu.
- Kui kohtuvõim on ühendatud seadusandliku võimuga:
- See tähendab, et seadusi loovad samad inimesed, kes neid ka tõlgendavad ja kohaldavad.
- Oht: Kohtunikud võivad langetada suvalisi otsuseid vastavalt oma poliitilistele huvidele, mitte objektiivsele õigusele.
- Tagajärg: Kodanikud elavad teadmatuses oma õiguste ja kohustuste suhtes, kuna seaduse tõlgendus võib pidevalt muutuda.
- Näide: Kui seadusandja võib ise otsustada, kes on süüdi ja milline on karistus, muutub õigusemõistmine meelevaldseks.
- Kui kohtuvõim on ühendatud täidesaatva võimuga:
- See tähendab, et seadusi täideviiv võim saab ise otsustada, keda karistada ja kuidas õigust mõista.
- Oht: Täidesaatev võim võib kohtuvõimu kuritarvitada, et vaigistada vastaseid ja kehtestada despootlik valitsemine.
- Tagajärg: Kodanikud ei saa olla kindlad, et nad saavad õiglase kohtumõistmise osaliseks.
- Näide: Türgi sultani absolutistlik režiim, kus kohtuvõim allub otseselt valitsejale.
- Kui kõik kolm võimu on ühe isiku või grupi käes:
- Oht: See loob täieliku türannia, kus valitsejal on piiramatu võim kodanike elu ja vabaduse üle.
- Tagajärg: Riik võib oma kodanikke suvaliselt rõhuda, ilma et keegi saaks teda kontrollida või tasakaalustada.
- Näide: Türgi sultan, kes mitte ainult ei tee seadusi ja vii neid täide, vaid ka otsustab ise, kes on süüdi ja kuidas neid karistada.
Parim süsteem vabaduse säilitamiseks:
* Võimud peavad olema lahutatud ja tasakaalustatud.
* Seadusandlik võim loob seadused.
* Täidesaatev võim viib need seadused ellu, kuid ei saa ise neid muuta.
* Kohtuvõim kohaldab seadusi sõltumatult, tagades, et täidesaatev võim ei saa neid kuritarvitada.
Kuidas kliimaerinevused mõjutavad inimesi nii, et ka inimesed ise erinevad?
- Kliima mõju keha füsioloogiale – Külm kliima pinguldab ja tugevdab keha kiude, mis suurendab jõudu ja vastupidavust. Soe kliima seevastu lõdvestab keha, vähendades füüsilist jõudu.
- Vereringe ja närvisüsteemi tundlikkus – Külma kliima inimesed on füüsiliselt tugevamad, kuid vähem tundlikud, kuna nende närvisüsteem on vähem reageeriv. Soojas kliimas on inimesed vastuvõtlikumad ja tundlikumad.
- Iseloomu ja käitumise erinevused – Külmas kliimas inimesed on julgema ja otsesema loomuga, samas kui soojas kliimas elavad inimesed on ettevaatlikumad ja kavalamad.
- Meelelahutus ja emotsionaalne väljendus – Sooja kliima inimesed on tundlikumad ilu ja naudingute suhtes, näiteks muusika ja armastuse puhul, samas kui külma kliima inimesed on vähem tundlikud ja otsivad põnevust läbi tegevuste nagu sõda ja jahipidamine.
- Sotsiaalne ja poliitiline mõju – Külma kliima inimesed on Montesquieu sõnul ausamad ja otsekohesemad, samas kui soojas kliimas elavad inimesed võivad olla impulsiivsemad ja paindlikumad moraali suhtes.
Füüsiline jõud
Külm kliima (nt põhjamaad) Tugev, vastupidav
Soe kliima (nt lõunamaad) Vähem jõudu, rohkem tundlikkust
Iseloom
Külm kliima (nt põhjamaad) Julge, otsekohene, vähem kättemaksuhimuline
Soe kliima (nt lõunamaad) Ettevaatlik, kaval, emotsionaalne
Sensuaalsus ja armastus
Külm kliima (nt põhjamaad) Vähem sensuaalsust, rohkem praktilisust
Soe kliima (nt lõunamaad)Väga tundlik ja kirglik armastuses
Meelelahutus
Külm kliima (nt põhjamaad) Eelistab aktiivseid tegevusi (sõda, jahindus, vein)
Soe kliima (nt lõunamaad) Kunst, muusika ja armastus on esikohal
Valu ja kannatused
Külm kliima (nt põhjamaad) Vähem tundlik valu suhtes
Soe kliima (nt lõunamaad) Väga tundlik valu ja ka naudingute suhtes
Sotsiaalne dünaamika
Külm kliima (nt põhjamaad) Rohkem siiras ja otsekohene
Soe kliima (nt lõunamaad)Suurem poliitiline kavalus ja keerukad inimsuhted
Mis on peale kliima veel olulised tegurid, mis ühiskonda kujundavad?
Kliima – mõjutab inimese füüsilisi ja vaimseid omadusi, eriti tugevalt primitiivsetes ühiskondades (nt „metslased“).
Religioon – annab ühiskonnale moraalse ja vaimse raamistiku. Seadused – määravad kodanike õigused ja kohustused ning võivad tugevalt ühiskonda kontrollida (nt Jaapanis). Valitsemise põhimõtted (maxims of government) – valitsejate ideoloogilised alused ja eesmärgid, mis suunavad poliitikat (nt Roomas). Pretsedendid – varasemad otsused ja tavad, mis loovad järjepidevuse ühiskondlikus elus. Kõlblus (morals) – üldised arusaamad heast ja halvast, mis mõjutavad käitumisnorme (nt Spartas). Tavad ja kombed (customs) – ajalooliselt kujunenud ühiskondlikud praktikad ja käitumisviisid (nt Hiinas).
Üldine järeldus:
Montesquieu uskus, et need tegurid koostoimes kujundavad rahvaste „üldise vaimu“ (general spirit of nations). Kui üks tegur on eriti tugev, siis teised võivad samavõrra nõrgeneda – näiteks tugeva moraali korral ei pruugi seadustel olla nii suurt rolli.
Näiteid Montesquieu rahvaste võrdlusest.
Hispaanlased joovad alkoholi pigem valikuliselt, mitte vajadusest.
Sakslased ja põhjamaalased joovad alkoholi harjumusest ja kliimast tuleneva vajaduse tõttu, mitte niivõrd vaba valikuna.
1. Roomlaste enesetapud olid teadlikud ja seotud kultuuriga.
◦ Rooma ajaloos ei esinenud juhuslikke enesetappe; need olid alati põhjendatud ja seotud au, hariduse ning tavadega.
◦ Enesetapp võis olla auväärne väljapääs teatud olukordades, näiteks kui inimene kaotas lahingus või langes poliitilisse ebasoosingusse.
2. Inglaste enesetapud on seletamatud ja seotud füüsilise tervisega.
◦ Inglased kipuvad endalt elu võtma isegi siis, kui nad on materiaalselt ja sotsiaalselt õnnelikud.
◦ Montesquieu peab seda füsioloogilise probleemi – „närvivedeliku vale filtreerimise“ – tagajärjeks.
◦ Ta viitab sellele, et inglased võivad kannatada omamoodi eksistentsiaalse väsimuse all: nad ei tunne otsest valu, kuid elu tundub koormav ja mõttetu. Montesquieu esitab Jaapani ja India elanike vahelise kontrasti, kus Jaapani rahvas on tema hinnangul jäik ja kangekaelne, ebausaldusväärne, mistõttu nende seadusandlus põhineb rangetel karistustel ja pideval kontrollil. India rahvas on seevastu õrnem, usaldavam ja kaastundlikum, mille tõttu on nende seadused leebemad ja nende ühiskonnas domineerib suurem usaldus inimeste headuse vastu.
Hispaanlased:
1. Ausus ja usaldusväärsus: Hispaanlased on ajalooliselt tuntud oma aususe ja truuduse poolest. Nad on sageli surma saanud, et hoida saladusi ning on usaldusväärsed nendes riikides, kus nad äri ajavad, näiteks Cadizi linnas. Nende ausus on silmapaistev omadus, mille järgi neid tuntakse.
- Laiskus: Kuid see usaldusväärsus on ühendatud laiskusega, mis takistab neil aktiivselt osaleda kaubanduses ja muus majanduslikus tegevuses. Nende laiskus ja passiivsus toovad endaga kaasa kahjulikke tagajärgi, kuna nad ei ole piisavalt aktiivsed ega produktiivsed.
Hiinlased: - Aktiivsus ja ettevõtlikkus: Hiinlased on vastupidiselt hispaanlastele äärmiselt aktiivsed ja neil on suur soov kasu saada. Nende elatusvõimaluste ebakindlus sunnib neid olema väga ettevõtlikud ja rahaga seotud. Nad on tuntud oma usaldamatuse poolest, eriti seoses kaupandusega (ja usaldusega.)
- Usaldamatus ja ebamugavus: Hiinlased on ebausaldusväärsed, mis on andnud neile kaubanduse Jaapaniga, kuid samas on nad suutnud vältida Euroopa kaupmeeste sekkumist oma kaubandusesse, kuigi geograafiliselt oleksid nad võinud hõlpsasti kaubelda.
Kokkuvõte:
* Hispaanlaste iseloom: Ausus ja truudus on ühendatud laiskuse ja passiivsusega, mis vähendab nende majanduslikku aktiivsust.
* Hiinlaste iseloom: Nad on aktiivsed, ettevõtlikud, kuid samas usaldamatud, mis teeb nad vähem usaldusväärseteks kaubanduspartneriteks, kuid toob samas kaasa tugeva majandusliku tegevuse.
Kuidas Montesquieu suhestab aja ning poliitilised režiimid?
Montesquieu seob poliitilised režiimid ajaga erinevalt:
* Despootlik režiim ei suhestu ajaga – see ei loo ajalist järjepidevust, sest põhineb vägivallal ja hirmul, mis viib selle paratamatult kokkuvarisemiseni. Siiski võib despootia pidevalt uuesti tekkida, kuna see ei sõltu ajaloolisest järjepidevusest ega institutsioonidest. * Demokraatlikud vabariigid "peatavad aja" – kui konstitutsioon ja seadused on paigas, jääb režiim nende raamesse ja ei muutu enam oluliselt. Seega ei ole vabariik dünaamiline, vaid pigem stabiliseeritud süsteem, mis püüab vältida muutusi. * Monarhiad suhestuvad ajaga järjepidevalt – need on ainukesed režiimid, mis eeldavad ajalist jätkuvust. Monarhia traditsioonid ja institutsioonid tagavad, et riik areneb ajas, säilitades samas oma põhialused.
Seega näeb Montesquieu poliitiliste režiimide
ajasuhteid erinevalt: despootia on ajatu ja tsükliline, vabariik on staatiline ning monarhia ainus, mis suudab ajaga kaasa minna ja areneda.
